Odile Decq liigutab horisonte
Eesti Ekspress, 12.11.2012
Triin Ojari, Veronika Valk
“Ma olen alati ümbritsevale vastu hakanud,” ütleb prantsuse arhitekt teda küsitlenud Triin Ojarile ja Veronika Valgule.
Prantsuse arhitekt Odile Decq (57)on üks neid armastusväärseid autoreid, kelle hooned on reeglina mõjukad avalikud objektid Euroopa keskustes. Kes armastab luua dramaatilisi ruume, kasutab tavaliselt vaid musta või punast värvi ja tahab enda loodud majades kõik kuni ukselingini ise disainida.
Ta ei karda oma arvamust välja öelda, tema sama hoolikalt disainitud soeng ja väljanägemine on isikliku vabaduse väljendus ning olles tugev karakter, teab ta nii arhitekti kui arhitektuuriõppejõuna alati, mida ta saavutada tahab.
Arhitekt ja õppejõud
Odile Decq oli sel sügisel EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengusarja tuntuim külaline. Ta sai tuntuks päris 1990. aastate lävel – koos meie seast tänaseks lahkunud partneri Benôit Cornette’iga ja olles selleks ajaks umbes kümme aastat arhitektina tegutsenud.
Decq & Cornette haakusid Berliini müüri langemisega alanud uue kümnendiga sujuvalt. Nende majade külm tehnitsistlik esteetika ja ruumiline suurejoonelisus sobis nii erasektori kui avalike institutsioonide sooviga suurendada sümboolset kapitali ja koha külgetõmmet arhitektuurselt silmatorkavate objektide abil.
Odile Decq on võitnud 1996. aastal Veneetsia arhitektuuribiennaalil kuldlõvi, lisaks palju teisi rahvusvahelisi auhindu. Kuulsust koguvad tema projekteeritud Rooma moodsa kunsti muuseum MACRO (2010), Garnier’ ooperimaja restoran Pariisis (2011) ja Rennes’i nüüdiskunsti muuseum FRAC. Kusjuures tema büroo pole teab kui suur – seal töötab vaid 18 inimest.
Kauaaegse õppejõu ja viis viimast aastat ka Pariisis Ecole Spéciale d’Architecture’i juhina leidis ta lisaks loengule aega tutvuda EKA tudengite eramaja stuudio töödega. Hiljem intervjuud andes on ta tänapäeva noore põlvkonna suhtes kriitiline: “Nad on nii konservatiivsed ja kartlikud, äärmiselt individualistlikud, neil puudub kollektiivsuse tunnetus. See on kõikjal nii. Kui peaks juhtuma, et elu Euroopas läheb väga raskeks, kriis ja töötus jätkuvad, siis hääletavad need noored tugeva keskvõimu ja juhi poolt, loomulikult on see ohtlik.”
Naised arhitektide seas
Suurbritannias on arhitektide seas naisi vaid 17 protsenti, vaid 12 protsenti omavad litsentsi ja 8 protsendil on oma büroo. Nii USAs kui Austraalias on litsentsiga naisarhitekte kogu valdkonnas 9 protsenti. Soome oli esimene riik, kus lubati naistele anda arhitekti-litsents: seega pioneeride seas on ka Wivi Lönn, kes koos Armas Lindgreniga projekteeris meie Estonia teatrimaja Tallinnas. 2004 oli Zaha Hadid esimene naine, kellele anti Pritzker Prize, temale järgnes 2010. aastal Kazuyo Sejima. Ja kõik. Enamik naissoost arhitekte jagab bürood meessoost arhitektiga – iseseisvalt praktiseerijaid on väga, väga vähe, mis muudab Odile Decqi rolli Euroopa nüüdisarhitektuurimaastikul märkimisväärseks.
Odile Decqi jutust kumab mitmel korral läbi nii naisarhitektiks olemise keerukus kui personaalse välise imago tähtsus, ta ei peida end konformistliku fassaadi taha. “Loomulikult on mul tulnud end naisena kehtestada. Minu eriline riietumisstiil ja soeng on alati olnud teadlik valik. Ma ei tunne ennast teistsugusena, ma olen vaba. Aga see on pika võitluse tulemus. Nüüd, kui olen tuntum nimi, on mul muidugi lihtsam.” Ühtlasi leiab ta, et eriline välimus ja unikaalne identiteet on hea viis klientide selekteerimiseks – kui sa ei meeldi neile inimesena, siis nad ei lepi ilmselt ka sinu arhitektuuriga. “Igal juhul võib ta kindel olla, et minuga koostööd tehes juhtub see, mida ta ei oota.”
Kuivõrd pidev vastuseis ja piiride kompamine on üks Odile Decqi tunnusjooni, kerkib tahes-tahtmata küsimus sellise “paha tüdruk” olemise vastuolust tavaarusaamaga arhitektuurist kui vastutusrikkast ja väga reguleeritud erialast. Odile’i meelest ei ole arhitektuur normeeritud. “Sa pead oma asja tegema täpselt ja tõsiselt, samal ajal võid sa olla revolutsiooniline, oponeerida süsteemile. Võid teha midagi täiesti teistmoodi, kuid seda tuleb teha väga hästi. Professionaalselt. Vaid siis sind usutakse ja usaldatakse. Ma olen alati ümbritsevale vastu hakanud – perekonnale, õpetajatele, mind ei saa kasti suruda. Tõsi, arhitektina ei saa minu vastuhakk olla võib-olla nii kiire, kui see mujal oleks.”
Liikuv, must ja punane käekiri
Siit jõuame teise olulise teemani: arhitekti käekiri, selle kontekstuaalsus ja suhtumine ruumi ja selles liikuja vahekorda. Odile Decq lähtub uute hoonete projekteerimisel (asu)koha struktuurist ja mõtleb sealt edasi minnes keha liikumisele ruumis: tema looming on vägagi filmilik, afektiivne ja (ruumi-)tajuliselt mänglev. See on justkui stsenograafia?
“Mulle meeldivad ruumid, kus saab liikuda – reisida, jalutada –, kus keha on vaba,” räägib arhitekt. “Projekti alustades mõtlen sellele, kuidas inimkeha “praktiseerib”, hõivab või kustutab ruumi, mitte niivõrd hoone otstarbele. Hoone funktsioon võrdubki minu jaoks sellega, kuidas inimkeha suhestub ruumiga – vaatab sellest läbi, liigub selles – ja kuidas mängida seinte ja pindadega.”
Odile Decqi Tallinnas antud loengu pealkiri “Horisondid” seostub tugevalt sellega, mida Decq kõneles mustast värvitoonist – nii nagu üleni valge ruum, tekitab ka üleni must ruum lõpmatu horisondi tunde.
“Ma ei kasutanud musta värvi nii laialdaselt veel viis-kuus aastat tagasi, sest ei tahtnud teisi inimesi “karistada” asjaga, mis mulle meeldib. Must värv on nagu narkootikum, see tekitab sõltuvust. MACRO muuseumi puhul proovisime mitmeid halli gradatsioone ja siis mõtlesin, et miks mitte kasutada musta. Nii ongi kõik must peale näitusesaali enda. Ma ei lubanud hoonesse ehituse ajal ühtki ajakirjanikku ega külalist. Nii et avamisel olid kõigil silmad ümmargused, et kuidas on võimalik teha nüüdiskunsti muuseum, mis on seest üleni musta värvi. Nüüd muidugi oodataksegi, et ma teeks vaid musta värvi arhitektuuri. Teinekord ei suuda lihtsalt!”
Eks see on mure, mis kaasneb sageli nn signatuur-arhitektuuriga. “Tunnen end seetõttu vahel tõesti lõksus olevat,” on aus vastus.
Odile Decqi loomingus on tähtis koht atmosfääril – võtame kas või MACRO üleni punase auditooriumi. Decqi sõnul tekivad sellised lahendused tihti pooljuhuslikult. “Kui esimest korda ehitusele minnes nägin seda auditooriumi poolenisti punaseks värvituna, ehmatas see ka mind ennast ära. Ja siis mõtlesin: “Aga võib-olla see meeldib inimestele.” Valgustus jäi varjestamata samamoodi käigupealt otsustades, sest nii oli ruum muljetavaldavam.”
On selge, et Decqile meeldib kontrollida kogu projekti kuni viimse detailini – kujundada maja sees kõik valgustite, mööbli ja ukselinkideni… Kas ta näeb arhitektuuriteost totaalse objektina? “Püüan küll, jah. Kuigi vahel kasutame projektides ka teiste loomingut. Mind huvitavad tootedisaini võimalused ja tahan seda suunda oma loomingus edasi arendada – näiteks meie büroo Javelot Macro ja Pétale’i valgustid on Luceplani toodangus,” kinnitab Decq.
See on ka nende tootjate jaoks ilmselt majanduslikult kasulik? “Mitte alati,” arvab Decq.
Arhitektuur ulatub kaugele tulevikku
Nägemise kõrval kasutab inimene ruumi tajumiseks ka teisi meeli – kas mõni projekt on alguse saanud ka akustikast, taktiilsest? “Viimistlusmaterjalid peavad sõrme all mõnusad olema, kuid puhtalt akustikast lähtuvalt on keeruline projekteerida. Ruumitaju on tugevasti seotud sellega, mida ruumis liikudes kuuleme – helipeegeldused annavad meile palju infot ruumi kuju ja omaduste kohta. Akustika sõltub materjalidest, mitte niivõrd ruumi suurusest ja mõõtmetest,” selgitab Decq. Neuroteadlased (näiteks Tony Ro New Yorgi ülikoolist) on hiljuti uuringutega tõestanud, et need ajupiirkonnad, mis tegelevad puudutuse ja kuulmisega, on omavahel tihedalt seotud.
Teaduse kiirele arengule edasi mõeldes meenub, et Odile Decq on mitmes intervjuus rõhutanud, kui oluline on arhitektide jaoks osata tulevikku näha. Kuidas seda mõista?
“See on tegelikult väga lihtne. Õppejõuna andsin oma tudengitele semestri alguses ülesande uurida kuu aega eri erialade tulevikunägemust ja teha siis sellest ettekanne – bioloogiast, mehaanikast, meditsiinist, astrofüüsikast, majandusest vm. Tänu neile õppisin ka ise palju. Tänane maailm pole homne maailm. Tehnoloogia arengu tõttu on mu enesegi elus lapsepõlvest saati niivõrd palju muutunud.”
Kuid tuleviku-uuringutes kui “distsipliinis” – tulevikustsenaariumide konstrueerimisel – kaasatakse arhitekte harva. Decq nõustub: “Sellest on väga kahju. Meie eriala on eriline, sest iga hoone, mida tihti aastaid projekteerime, peab kestma aastakümneid. Vahepeal ühiskond ju muutub, mistõttu peame olema vägagi teadlikud homsetest võimalikest arengutest ja sellest, kuhu ühiskond liigub. Meie oskustest oleks tulevikustsenaariumide kavandamisel palju abi, sest oskame tulevikuvõimalusi uurida ja neid teadmisi sünteesida. Miks meid ei kaasata?”
Võib-olla peetakse arhitekte pigem kunstnikeks kui tõsisteks teadlasteks või insenerideks, kuigi ka kunstnikke peaks ju tuleviku-uuringutes rakendama. Aga milline on üldse Decqi suhe kunsti? Maalinud ta küll ei ole, ent teinud ruumiinstallatsioone. “Kummaline, et ühiskonnale on vastuvõetav, et kunstnik võib luua arhitektuuri, kuid on palju problemaatilisem, kui arhitekt teeb kunsti. Kuni Teise maailmasõjani polnud arhitektide, kunstnike, skulptorite vahel nii selget piiri, sõja järel, kui loodi arhitektide kutseorganisatsioonid, see suhe muutus, kõike hakati kategoriseerima. Need piirid tuleks uuesti ületada,” rõhutab Decq.
Torka silma
Kui küsida, kes või mis talle tänapäeva ehituskunstis meeldib, siis erakordse mulje on jätnud talle nii Guggenheimi muuseum Bilbaos kui Juudi muuseum Berliinis, tugevad maamärgid, ühesõnaga. Odile Decq usub, et pole olemas normaalseid keskmisi inimesi, ta loob ruume, mis mõjuvad kõikidele meeltele ja on samas kahtlemata ka äärmiselt fotogeenilised ja efektsed. Sellest on kasu. “Majanduskriisis tulevad ärimehed minu juurde ja ütlevad, et praegusel ajal näiteks büroohoonet ehitades peab see silmatorkav olema – ja selleks vajavad nad mind.”
Enda sõnul on ta positiivne pessimist. “Võid olla pessimistlik maailma suhtes, ent sa pead olema positiivselt meelestatud, et seda maailma muuta.”
Arhi-decq
Eesti publik on Odile’iga kokku puutunud ka kinolinal – Marianne Kõrveri, Andres Maimiku ja Rain Tolgi vändatud lühidokumentaalis “Surm Veneetsias”.
Lisaks hoonetele on Decq osalenud mitmetes kunstiprojektides ja disaininud luksusjahi ESENSE. Järgmisena soovivat ta projekteerida lennukit.
