Või määri ühe leivatüki peale!
Mariliis Lilover – Eesti arhitektuuri „kadunud laps”
SIRP, 17.10.2014
Veronika Valk
Mis on ühist Salvador Dalíl, „Alice imedemaal”, Thomas More’i „Utoopial”, algoritmidel ja Wall Streetil? Need kõik tulid – muu hulgas – inspiratsiooniallikatena jutuks Mariliis Liloveri septembrikuises loengus Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas. Eestis on kombeks rääkida arhitektuuriekspordist, sellest, kuidas tutvustada Eesti arhitektuuri mujal maailmas. Sellest, kuidas Eesti arhitektid teistes riikides tööd leiaksid, kui kodune ehitus- ja kinnisvaraturg on imeväike, aga arhitekte kasvab järjest peale. Välisnäituste kõrval on seetõttu olulisemgi see, et Eesti arhitektid mujal tööd ja rakendust leiaksid, nii et n-ö eksporditaks tegijaid samavõrra kui juba ehitatut – aidataks rakendada arhitektide oskusi nii Euroopas kui kaugemalgi, mitte ainult ei tuuritataks seni tehtu dokumentatsiooniga maketi- ja fotoväljapanekute ning kataloogide näol. (See on küll samuti kahtlemata tore ja tänuväärt tegevus.)
Lilover on olnud Eesti arhitektuuri „kadunud laps”, sest ega sellest ju keegi seni suurt pole teadnud, kus ta rändab ja töötab. Ometi on ta elukäik – ta enese teadmatagi, siitpoolt vaadates peaaegu kogemata – kui arhitektuuri ihaldatud inimekspordi musternäide.
Liloveri juhendasid EKAs nii Andres Alver, Veljo Kaasik kui ka teised vanema põlvkonna (osalt tänasedki) õppejõud. Ta hindab seda, kui juhendajal on oma praksis: „Õpilane on kui klient, kes peab pärast kooli tööd saama. USAs on vastupidi: õppejõul peab olema idee – „projekt”, kuid tulemus on see, et tudengid lahkuvad koolist vaid suure õppelaenukoormaga. Neist saavad omaenese hariduse vangid.” EKA stuudiumi käigus läks Lilover ümbermaailmareisile, seejärel õppis KTHs Stockholmis ühe semestri. Kui kool lõpetatud, läks Lilover eraelulistel põhjustel Rootsi ja sai seal tööle korporatiivsesse büroosse, kus oli teoksil väga erisuguseid, ka väga suuri projekte. „Kui Eestis ei olnud sel ajal veel keegi ehitanud 30kordseid maju, siis Rootsis juhtusid ka niisugused projektid mu lauale. See oli väga soliidne büroo. Nägin ära selle tugevused ja püüdsin seda ära kasutada, know-how’d salvestada,” selgitab arhitekt
Kui Rootsi bürootöö oli end ammendanud, läks Lilover edasi Hollandisse Berlage instituuti, mida parasjagu oli hakanud juhatama hispaania tuntud arhitekt Alejandro Zaera-Polo. (Ta on muuseas ka Tallinnas 2012. aastal loengu pidanud ja on praegu USA Princetoni ülikooli arhitektuurikooli juhataja). Lilover õppis Berlages linnamaastike (landscape urbanism) stuudios Ciro Najle käe all. Koostöö tema arvates sujus: „Sain aimu, mida tähendab nn parameetriline kontor, kus inimesed töötavad üle maailma laiali ja konstelleeruvad vastavalt parajasti käsil projektile.” Lilover läks Najle juurde tööle. „Mina elasin Brüsselis, õppisin Rotterdamis. Najle elas Londonis, aga õpetas põhiosas New Yorgis,” kirjeldab ta olukorda. Lõpuks läksid mõlemad Buenos Airesesse, kus oli ehitussektoris äsja olnud samasugune hull buum nagu 2000. aastatel Eestis. Rootsis ei suutnud ikka veel keegi uskuda, et Lilover oli sealse „vihmavarju” alt ära läinud …
Argentinas mõistis ta, et tuleb minna Columbia ülikooli õppima, sest sealt hargnevad mitmed nüüdisarhitektuuri juured. Columbias tegi Lilover väga teadliku valiku, kelle stuudios ehk kelle käe all õppida juurde seda, mida ta veel ei osanud, seda, mis tundus kõige raskem, meelega, sest „kõik oli uus, iga päev”.
Euroopa uue osakeste kiirendi ESS projekt Rootsis, Lundis. Henning Larsen Architects
Taastumine üli-intensiivsest õppetööst võttis kaua aega, nüüd on Lilover tagasi Rootsis, Lundis. „Rootsi keeles on väljend, mis tähendab, et võid tuleb määrida ühe leivatüki peale. Ma olen saanud piisavalt kogemusi, kuidas ja mida teha. Käes on aeg see ütlus täide viia,” ütleb Lilover, kes on maailmarännakute järel otsustanud kogutud teadmised kanaliseerida, tähelepanu fookustada …, eks elu näitab, mida see täpsemalt tähendab.
„Mõned aastad tagasi juhtusin ühel Stockholmi moodsa kunsti muuseumi kunstinäitusel nägema videot Dalíst, kes seletas seal, et ta on anarhist-monarhist. Dalí oli väga nõudlik – kuninglikult, konservatiivselt nõudlik – maalitehnika suhtes, oskuste suhtes, kuid see, mida väljendada, pidi olema anarhistlik, mäss,” meenutab Lilover.
Tänases maailmas ei pea arhitekt töötama ühesainumas suures büroos, et teha suuri asju: „Võib ju iga kord koostöövorme kombineerida. Argentina-Euroopa vahet tööd tehes oli fantastiline eri riikide ajavahe ärakasutamine: sina lähed magama, teisel pool algab päev.” Soomlaste koostöö jaapanlastegagi sujub sageli samal põhjusel.
Liloveril on Lundis oma büroo, kus plaanib ära kasutada Lundi insener-tehnilist baasi, sealse ülikooli ja tipptasemel teaduspargi potentsiaali. Eriti põnevana paistab Lundi serva rajatav Max IV labor. Euroopa uue osakeste kiirendi ESS (European Spallation Source) projekti on teinud Henning Larseni arhitektid koostöös COBE, SLA, Buro Happoldi, NNE, Pharmaplani ja Transsolariga. Liloveri silmad säravad: „Nad on seal Lundis maailma parimad.”
