Tulevik, toit ja teised rakendusutoopiad
SIRP, 09.01.2014
Veronika Valk
Walter Nicolino: „Tehnoloogia on vahend, mitte ideoloogia.”
Walter Nicolino on kiirelt kasvava ja nii Torinos, Bostonis kui Londonis tegutseva arhitektuuribüroo Carlo Ratti Associati (CRA) äripartner ja arhitekt.1 Novembri lõpus Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna kutsel Tallinnas loengu pidanud arhitekti töölaual on projekte, mis varieeruvad nii oma mõõtkava kui asukoha poolest eri kontinentidel. Tema viimaste tööde seast leiab tuhat tsunamiohvritele mõeldud maja Sri Lankas, Londoni 2012. aasta olümpiamängude „Pilve” projekti ja 2008. aasta Zaragoza maailmanäituse nn digitaalse veepaviljoni, mille Time nimetas aasta parimaks leiutiseks. CRA töölaual on mitmed linnaarendusprojektid Lähis-Idas, Venemaal ja Kesk-Ameerikas. Büroo on võitnud hulgaliselt auhindu, selle loomingut on avaldanud New York Times, Boston Globe, Der Spiegel, Discovery Channel, BBC, CNN, Corriere, Repubblica, Domus ja Abitare. Hiljuti nimetas Renzo Piano fond CRA Itaalia järgmiseks juhtivaks nooreks arhitektuurifirmaks.
Kuna ka eestlased osalevad 2015. aasta Milano Expol, siis tasub teada, et CRA on Expo territooriumi keskse, 2500-ruutmeetrise projekti „Tuleviku toidula” (Future Food District) kavandaja. Expo seekordne teema on ju inimkonna toitmine ja eluks vajalik energia. CRA toidula lahendus põhineb asjavõrgu (Internet of Things) kontseptsioonil: ala koosneb kahest paviljonist (tuleviku kodu ja tuleviku supermarket) ning platsist nende vahel. Siin on ka vetikafarm ja tornfarm, et näidata toidu- ja energiatootmise tulevikuvõimalusi. Asjavõrk aga kutsub lineaarset toidu tootmisahelat ümber kujundama toidu ja inimeste võrguks, kus inimesed on toiduga, selle tootmise ja laialijaotamisega otsesemalt seotud. Hollandi põllumajandustehnika tootja CNH valis CRA ja Recchi inseneribüroo välja veel ka Milano Expo kestliku farminduse paviljoni projekteerima.2 CRA projekti kohaselt katab paviljoni põllulapilaadne kaldkatus, mida harivad täisautomaatsetest traktoritest maaviljelusrobotid.
Mitmelgi moel kõõlub CRA looming digitehnoloogilise reaalsuse ja kontseptuaalsete tulevikuvisioonide ehk rakenduslike utoopiate vahel.
Veronika Valk: Mis on rakendusutoopia? Viitasite Tallinna loengul selle mõistega Yona Friedmanile ja selgitasite selle seotust meie arusaamaga nn liitreaalsusest (augmented reality) ja linnade tarbeks loodud kasutajaliidestest. Kuidas luua rakendusutoopiaid täna ja homme?
Walter Nicolino: Yona Friedman kirjeldab utoopiat inimgrupi rahulolu suurendamise vahendina. Rakendusutoopia on samm edasi: inimesed jõuavad utoopilise projekti osas konsensusele. Nii tekib utoopia rakendamiseks alguspunkt, mis annab ühisele visioonile jõudu juurde. Iga asum peaks arendama välja oma visiooni, kuidas kasvatada oma rahulolu. Utoopia peab mahtuma kohalikku mõõtkavasse, et suhestuda asumi komplekssuse ja spetsiifikaga. Uued tehnoloogiad mängivad olulist rolli: nii tagatakse demokraatlik ja horisontaalne ligipääs infole ning inimeste kaasatus protsessidesse. Hea sellekohane näide on ühisrahastusprojektid3 linnaarenduses.
Kui iga kodanik võib osaleda linnaarenduses, nagu näitasite oma loengus Bostoni ja Londoni kohta, siis mis on iga kodaniku roll, õigus ja ka kohus? Ja millist rolli mängib selles arhitekt?
Kui mõelda kodanike osalusplatvormidele,4 siis on üldsuse osalemine planeerimis-, arendus-, rakendus- ja haldusprotsessides mis tahes projekti elujõu eeldus. Avalikkuse asjassepühendatus on haldussuutlikkuse peamisi võtmeid, sest see toob kaasa avaliku ning erasektori suhtlemise ühiskonnaga. Sellega avanenud suurest hulgast uutest võimalustest aga üksi ei piisa, sest need peavad toimima ka kodanike teadlikkuse tõstmise huvides. Nii nüüd kui ennegi on see olnud poliitikute ja valitsuse eriülesanne. Arhitekti ülesanne on luua paindlik ja interaktiivne taristu, tundlik ja ilus ruum ning järjest säästlikumad hooned, seda koos avaliku ja erasektoriga, kaasates märkimisväärsete ja komplekssete tulemusteni jõudmiseks ka elanikud.
Kui oluline on arhitektile või linnaplaneerijale juurdepääs pidevalt muutuvatele andmetele reaalajas?
Ligipääs andmetele on võimas töövahend, et kirjeldada linna tegelikku nn ainevahetust. Linna puudutava info vaadeldavus reaalajas on vahend, mis aitab mõista tänaseid ja aimata homseid linna muutusi. Liikuvuse infokihi lisamine geograafilisele ja sotsiaalmajanduslikule andmestikule teeb nähtavaks selle, mis on linna koes jäik ja mis voolav. Need reaalaja-kaardid näitavad, kuidas kasutatakse linna piirkondi päevasel ajal, kas busside ja taksode jagunemine ühildub elanike paiknemise tihedusega, kuidas levivad kaubad ja teenused, kuidas asustavad linna erinevad inimrühmad, nt turistid ja linlased. Arhitektide ja linnaplaneerijatena kasutame seda infot oma projektides, kuid ka kodanikel on seeläbi võimalik linnas toimuvale otseselt reageerida. Näitena võib tuua Kopenhaageni jalgrattaprojekti kui algatuse, millega sai igast elanikust aktiivne „linnavektor” või mobiilne linnasensor.5
Mida tähendab olla asumikavandaja digirevolutsiooni kontekstis? Oma loengus viitasite selle mõistega Paolo Solerile.
Paolo Soleril oli esmalt jõuline visioon asumist kui sotsiaalsest keskkonnast, alles seejärel andis ta seal paiknevatele hoonetele vormi. Arhitektidena peame nägema linna ruumide süsteemina, aga ka kodanikevaheliste ühenduste keerulise ökoloogilise süsteemina. Linnaelanike kõikehõlmav ühendatus tähendab seda, et meil on võimalik reaalse keskkonna protsesse optimeerida ja luua uusi paindlikke ja reageerivaid sotsiaalseid võrgustikke. Optimeerimise all pean siin silmas seda, et praegu on olemas abivahendid, mis hõlbustavad linnas orienteerumist, liikluse, ilmaolude, saaste ja müra jälgimist, aitavad kaasa linlaste osalemisele otsustusprotsessides – sõnaga, me saame otsekohe sekkuda, et mõni probleem lahendada. Väljakutse on aga see, kuidas luua järjepidev side reaalse maailma, mis on meie elukvaliteedi seisukohalt üha olulisem, ja digitaalse infopilve vahele, mis majutab suurt osa meie sotsiaalsest eluolust.
Olete rõhutanud, et linna – teie sõnade kohaselt „parameetrilist linna” – tuleb näha elusorganismina, mida toidab päikese- ja tuuleenergia. Kuidas peaks tehnoloogia arenema, et see nägemus teostuks?
Arhitektuur ei pea loodust imiteerima, tuleb mõista loodusprotsesse ja valida nende seast välja sobivad, et luua tundlikke ja optimeeritud füüsilisi ja ruumilisi kasutajaliideseid. Reyner Banhami (1922–1988) teooria on saanud tegelikkuseks: arusaam arhitektuurist kui füüsilisest ruumist on asendunud arusaamaga arhitektuurist kui heatahtlikust elukeskkonnast. Digitaalselt juhitavate sensorite ja seadmetega saab tasakaalustada ööpäeva ressursikulu kütteks ja jahutuseks, reguleerida ventilatsiooni, tagada privaatsuse ja turvalisuse vastavalt inimeste kohalolule konkreetses ruumis.
Kas selles peituvad ka ohud, kui linna juhivad algoritmid?
Linnad kui süsteemid on selleks liiga keerulised, et neid algoritmiga juhtida. Seevastu on algoritmid ja mudelid linna teatud osade muutuste juhtimisel või mõnede protsesside optimeerimisel võimsad ja kasulikud tööriistad, nii nagu nt projekti puhul, mille töötasime välja ühe Saudi Araabia „parameetrilise linna” tarvis.6
„Parameetriline linn” võib nii mõnelegi kostuda millegi ulmelise, külma ja lausa eluvõõrana … Kuidas luua nn sooja tehnoloogiat, mis kohaneb inimese vajadustega?
Lähtuda tuleb tegelikest vajadustest ja kasutada tehnoloogiat töövahendi, mitte ideoloogiana. Tuhandete meid ümbritsevate sensorite seas oleme meie – inimolendid – minu arvates seni parimad. Meie teadlikkus tegelikkusest peaks ärgitama meie kujutlusvõimet, et luua tundlikult reageerivaid ruume, mis on mõeldud inimestele.
Kuidas näete eluviisimustreid muutumas (elamute, vaba aja veetmise võimaluste, kontorite, arhiivide, ülikoolide kasutamine)? Milliseid ruume vajab linn edaspidi?
Juba kasutusel tehnoloogiate abil saab ruumid muuta piisavalt paindlikuks, et kohandada nende kasutust vastavalt elanike vajadustele. Teiste sõnadega, paindlik ruum vastab inimeste tegelikele nõudmistele. Näiteks avalikus linnaruumis peab olema võimalik muuta selle otstarvet või teede paigutust nii, et see vastab tunni, päeva või aastaaja liiklusvoole. Lähenesime linnaruumile niimoodi oma digitaalses veepaviljonis, interaktiivses ja digitaalselt juhitavate veekardinatega ehitises Zaragoza Expo pääslas.7 Proovisime, kui kaugele võime minna hoone jäiga välispiirde, s.o välisseinte n-ö lõhkumisega, et luua piiritlemata, paindlik ruum, mille funktsioon võiks dünaamiliselt muutuda vastavalt digirevolutsiooniga kaasnenud loovatele ja paindlikele tööharjumustele.
Teie ja Senseable City Labi projekt „Lokaalne soojenemine” („Local Warming”) pakkus originaalse lahenduse Massachussettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) hoone kütmiseks.8 Kuidas inimesed sellele reageerisid? Kas tööstuse poolelt on keegi teie poole pöördunud, et seda lahendust tootmisse võtta ja ehituses laiemalt rakendada?
„Lokaalse soojenemise” raames uurisime tulevasi kütmisvõimalusi, tõhusaid, dünaamilisi ja tarku soojusülekande viise. Installatsiooni eesmärk oli tutvustada säästva energiakasutuse uut põhimõtet vähendada ruumikasutuse ja küttesüsteemi energiatarbe ühildamatust. Vaibale joonistatud sümboolsed jalajäljed kutsusid seisma ruumis teatud punkti, misjärel süsteem hakkas inimest edasise liikumise käigus soojusega „jälitama”. Nii avaneb võimalus kasutada kütet välispiirdeta ruumis – ja seda tõhusalt – sinnamaani, et piir sise- ja välisruumi vahel hajub. Nende ideede baasil loome hetkel Milano jaoks „Lokaalse soojenemise” vabaõhu-eluruumi, kus on nii nõuetele vastav küte, jahutus kui ka valgustus.
Töötate valdkondadevahelistes töögruppides, nt kunstnikega nagu Tomás Saraceno või Arupi inseneridega. Milline on nendes hübriidprojektides arhitekti roll? Kuidas koostööd arendate?
Kõikide meie projektide töögruppidesse kuulub inimesi mitmelt alalt: on arhitekte, insenere, maastikuarhitekte, disainereid, vahel ka kunstnikke. Usume ideede ja oskuste „ühishankesse” (crowdsourcing). Arhitektidena pakume harilikult välja paindliku kontseptsiooni – pigem strateegia –, kus on oma osa kõigil konsultantidel. Edasises projekteerimisprotsessis on meil üldkoordinaatori roll, et tagada algse kontseptsiooni elujõulisus kogu töö vältel.
Milline on teie Milano Expo projektide eesmärk?
„Tuleviku toidula” kannab endas nägemust sellest, kuidas toit suhestub tootmisest kuni kokkamiseni meie elu ja ümbritseva ruumiga. Ala kesksel platsil näitame uutele tehnoloogiatele tuginevaid toidutootmise viise. Tuleviku supermarketis on kõik tooted digitaalselt jälitatavad, tulevikukodu aga näitlikustab, kuidas muutub köök sensorite ja infokasutuse tõttu.
2013. aasta Milano disaininädalaks valmis meil installatsioon „Makr Shakr” näitamaks, et inimesed saavad masinatega suhelda: robotid suhtlesid külalistega ja segasid seepeale igaühele eraldi soovikohase kokteili.9 Käisime sama installatsiooniga ka San Franciscos Google’i I/O arendusüritusel. 2014. aasta toob mitmeid n-ö soojendusinstallatsioone teel Milano Expo avamise poole 2015 mais. Jälgige säutse @crassociati!
1 www.carloratti.com.
2 Case New Holland Agriculture on autotootja Fiat üleilmse korporatsiooni kõrval üks Expo põhitoetajaid.
3 https://spacehive.com/.
4 www.communityremarks.com.
5 http://senseable.mit.edu/copenhagenwheel/, www.superpedestrian.com.
6 http://www.carloratti.com/project/ka-care/.
7 http://www.carloratti.com/project/digital-water-pavilion/.
8 http://senseable.mit.edu/local-warming/.
9 http://www.makrshakr.com/.
