Silvia Brandi

Interview

Energiat tootev samblafassaad ja prinditavad majad

Silvia Brandi: „Kool on kui platvorm, kus arhitektuur sünnib teaduskoostöös.“

SIRP, 17.04.2015

Siim Tuksam

Kataloonia arhitektuuri edendamise instituudis (IaaC¹) on välja töötatud väikesed robotid, mis 3D-prindivad maju. Nendel pisikestel masinatel on igaühel oma kindel ülesanne ja nad on teadlikud nende ümber toimuvast. Robotid töötavad koos ühise eesmärgi nimel ja ehitavad suuri asju. Samamoodi nagu IaaC ise, mis on jõudnud vaid kümmekonna aastaga maailma juhtivate arhitektuurikoolide hulka. Rääkisin IaaC akadeemilise koordinaatori Silvia Brandiga instituudist ja uurisin, mis on nende edu saladus.

Milline on teie instituudi ülesehitus?

Silvia Brandi: Meil on viis uurimissuunda: nutilinnad, isemajandavad (self-sufficient) hooned, loodusprotsesside ja tehnoloogia ühendamine, digitaalne mateeria ja interaktsioon. Igaüht neist juhib vanemteadur. Magistriprogrammi täiendab Fab Lab, kus tehakse teadustööd. Põhimõtteliselt on see platvorm, kus töötatakse korraga mitmel uurimissuunal. Uurimistöö tulemusteni jõutakse kollektiivselt ja kindlat juhti on keeruline määratleda. Me valime väga hoolega oma teaduskonna liikmeid ja eeldame, et igaüks seisab oma uurimissuuna eest ise. Keskendume territooriumile, hoonele, materjalile. Igal suunal on oma üldised eesmärgid ja uurijad nihutavad neid veidi oma teema poole. Inimeste vaheldumisega vahelduvad ka nüansid terviku sees.

Kas teie uurimustulemused on alati tehnoloogiapõhised?

Tehnoloogia tuleb lõimida arhitektuuriga. Disainiprotsessi eelduseks on digitaalsed tööriistad. Küll aga ei kasutata ehitamisel digitaalseid tööriistu. Meie üritame seda lõhet vähendada. Me ei ole huvitatud eraldi tehnoloogiast, vaid tahame teada, mis juhtub, kui tehnoloogia ja arhitektuur kohtuvad, milline uus esteetika sellest sünnib.

Teie töös on siis ka esteetiline alge?

Igal õppejõul on oma teemapüstitus ja loomulikult ka oma esteetika. Esteetika ei ole demokraatlik nähtus. Seetõttu oleme organisatsioonina pigem huvitatud lahendustest kui esteetikast. Kuna ehitame ise valmis kõik väljatöötatud lahendused vähemalt prototüübina, siis mõjutab objekti väljanägemist suures osas selle valmistamise meetod. Meil ei ole esteetilist positsiooni. See ei tähenda, et esteetika meid ei huvitaks. Tahame pigem teada, kuidas asjad töötavad. See omakorda dikteerib objekti väljanägemise.

Peame oluliseks, et meie tudengid kavandaksid asju, mida nad suudavad ise ehitada. Digitaalsete vahenditega saab ette kujutada mida tahes. Niipea aga, kui looming tuleb valmis ehitada, hakatakse teisiti mõtlema. Lähtume tõekspidamisest, et vorm sõltub energiast. Kui ehitame ümbritsevast keskkonnast lähtuvalt, pole tulemus lineaarne. Päikese teekond näiteks ei ole lineaarne.

Fikseeritud päikesepaneelide tarvis on välja töötatud ju optimaalne kalle?

Fab Lab on kuju saanud vastavalt päikesepaneelide efektiivsetele kalletele. Loomulikult on esteetilised tõekspidamised vormi väljatöötamisel olulised. Kui meie ainus eesmärk oleks efektiivsus, siis oleksime ehitanud akendeta kuubiku.

Me töötame tehnoloogiatega, millest pole veel laiatarbekaupa saanud. Kui päikesepaneelid on edaspidi taskukohasemad ja kestlikumad, siis tundub ka meie tegevus arusaadavam ja mõistlikum. 3D-printimine ei ole praegu ehituses majanduslikult ja konstruktiivselt ehk kuigi mõistlik, kuid tulevikus võib see olla tavaline ja isegi majanduslikult kasulik. Tehnoloogiad, mida me praegu uurime, on tavaehituses kasutamiseks liialt kallid, kuid olukord muutub.

Teie töö on lõimitud bioloogia ja energeetikaga. Kuidas leiate koostööks teise valdkonna teadlased?

Me julgustame tudengeid projektile avaralt lähenema. Kõige keerulisem on näiteks tulla mõttele luua samblast energiat tootev fassaad. Kui on jõutud selleni, siis bioloogi, kes edasi aitab mõelda, leiab kergelt. On muljetavaldav, et meie õpilased, kes kõik on arhitektid, suudavad välja töötada taimedest energiaallikaid ja innovaatilisi materjale või ehitada roboteid – seda kõike arhitekti vaatevinklist. Üks arhitekti põhioskusi on tuua kokku eksperdid ja töötada välja lahendused, mille peale erialade spetsialistid eraldi ei oleks tulnud, sest on liialt hõivatud oma spetsiifiliste uuringutega.

Kes vastutab teie publikatsioonide kontseptuaalse poole eest? Kuidas arendate teoreetilist diskursust?

Meie asutuses on õpetaja ja õpilase rolli piir hägune. Me suhtume oma õpilastesse kui teaduritesse. Teadmised luuakse õppejõudude ja tudengite koostööna. Kuna eksperimenteerime palju, tuleb teooria tagantjärele, kui tulemustest on tekkinud mingisugune muster, mida saab ekstrapoleerida ja mõtestada.

Anname välja ajakirja IaaC bits. See on tükikeste kogum, iga artikkel on üks bitt. Kirjutavad nii õpilased kui ka õppejõud ja artiklitest tekib läbiv teoreetiline liin. Teise aasta tudengid peavad ise oma projektid välja töötama ja teoreetilisse konteksti paigutama. Neile on ette antud metodoloogia, kuid nad võivad sellele läheneda eksperimentaalselt või teoreetiliselt. Igal juhul on projekti üks osa teoreetiline. Nii tekib väiksematest projektidest suurem kehand.

Avastasin teie instituudi kogumiku „Isemajandav elamu“ („Self Sufficent Housing“) kaudu, kuhu on koondatud visioonivõistluse tulemused. Näete te selles moodust olla osa diskursusest ja ka ennast turundada?

Akadeemilise võrgustiku laiendamiseks on mitmeid mooduseid: külalislektorite kutsumine, vilistlastega ühendusepidamine, aga ka võistluste korraldamine. Isemajandavus on üks meie uuringute alustalasid. Võistluste korraldamine on hea viis näha, kuidas inimesed üle maailma lähenevad meie püstitatud teemadele. Tulemused on alati üllatavad. Kui need kõik kokku koguda, on näha mustreid ja trende, mida poleks osanud oodata.

Turunduslikust küljest on see ka võimalus jõuda laiema publikuni: teatame maailmale, et tegeleme praegu selliste teemadega ja kogume nende kohta teadmisi.

Kui tegu on väga spetsiifiliste projektidega, kas teie tudengid spetsialiseeruvad või suudavad nad alati hoomata tervikpilti?

Spetsialiseerumine on ellujäämistaktika isegi evolutsioonis. See on riskantne, aga ka ainuke viis saavutada konkurentsi­eelis. See ei tähenda aga, et meie tudengid on väga kitsalt spetsialiseerunud. Üks tudeng on seotud väga erinevate projektidega.

On vaja algteadmisi, et projekti ette kujutada. Täpsemad teadmised tulevad ekspertidelt, nende tööd ei pea dubleerima. Sellise dünaamikani jõuavad tudengid ise, kui neilt nõuda keerukate ülesannete lahendamist. Me eeldame neilt laiemat analüüsi ja seejärel lahendame tekkinud probleemid akadeemilise võrgustiku kaasabil. Aga ka guugeldamisel on lahendusteni jõudmisel oma osa.

1 Kataloonia arhitektuuri edendamise instituut (Institute for advanced architecture of Catalonia) on tipptasemel haridus- ja teaduskeskus, kus luuakse arhitektuuri, mis vastab XXI sajandi alguse üleilmsetele elukeskkonna ehitamise nõuetele. IaaC õpilased ja õppejõud on kokku tulnud 25 riigist. Arhitektuuri uuritakse erinevatel skaaladel (maakond, linn, hoone), teiste valdkondade abil (keskkond, energeetika, digitaalne tootmine, uued tehnoloogiad).