Pimedus ja vastupanu
Arhitektid, kes töötavad teisest ja kolmandast reast, on palju huvitavamad.
SIRP, 20.03.2015
Karli Luik
Veebruari alguses esines EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas Belgia arhitekt ja arhitektuuri õppejõud Jo Van Den Berghe, kes on kaitsnud praktikapõhise doktorikraadi Melbourne’i kuninglikus tehnoloogiaülikoolis (Royal Melbourne Institute of Technology, RMIT) ning on praktikapõhise doktoriõppe üks eestvedajaid Euroopas.
Alustasid oma loengut kottpimedas saalis. Pimedus ja sügavus paistavadki sulle olulisemate arhitektuuri omadustena.
Jo Van Den Berghe: Pimedus on lähedane mõistetele piiramatus ja mõõdetamatus. Pimedus on vähem mõõdetav kui valgus või valguses nähtuv. Vastupanul on mu töödes oluline roll ja kindlasti on ka pimedus üks vastupanu vorme. Pimeduse puhul on tegu vastupanuga arhitektuuris valitsevale valgusele ja ruumi mantrale. Need võivad küll olla väärtuslikud, ent ei tohiks automaatselt muutuda iseenese tõestuseks. Kuivõrd kõik on küsitav, siis samamoodi tuleb ka valgust käidelda. Pimedus on valguse vastukaal. Kui vaadata arhitektuuri ajalukku, leiame sealt palju väärtuslikke arhitektuuriteoseid, mille põhiomaduseks on pimedus, näiteks Jaapani templiarhitektuur või Chartres’i katedraal. Ehkki tavapäraselt on gooti katedraalid tuntud oma valguskülluse poolest, siis Chartres’i katedraali juures kasutatud valguse täpne doseeritus tekitab seose piiramatuse ja mõõdetamatusega. Katedraalis paiknev labürint on pime ja mõistatuslik. Kõik ei ole korraga tajutav, vaid saab nähtavaks järk-järgult. Jaapani väikesed templid tunduvad just pimeduse tõttu palju suuremad – sisenemine toimub järk-järgult üle lävede, sees on järjest pimedam. See tekitab elamuse suuremast ruumist, pimedus on seotud mõõtmatu sügavusega. Pannes käe pimedusse ei tea me iial, kui sügav see on, sein võib paikneda siinsamas või kilomeetrite kaugusel. Pimedus ei anna ennast nii lihtsalt kätte, ta jätab ruumi avastusteks ja üllatusteks.
Mulle tundub, et su pimeduse mõiste on samuti seotud vastupanuga visuaalsuse domineerimisele arhitektuuris. Kas pole see juba ammu kaotatud lahing?
Ühiskonda tervikuna pole ilmselt võimalik muuta. Ei ole võimalik inimesi läikivate ajakirjade juurest eemale peletada. Olulisem on mõista ja meeles pidada, et on pidev konflikt arhitektuuri ja arhitektuurifotograafia vahel. Neid on keeruline kokku sobitada. On vaja tõeliselt head fotograafi, kes suudab pildistatava kohta midagi tähtsat öelda. Ka arhitektidele on oluline jääda šifreerituks, mitte tahta arhitektina olla kaanetüdruk. On keeruline hoiduda pilgupüüdmisest ja vaatemängulisusest, ehkki suur osa tänapäeva arhitektuurist just selline ongi. Selle edasiandmiseks on läikpiltide tegemine fotograafile just kõige siiram viis. Mina ei pea pilgupüüdmist arhitektuuris oluliseks, see on edevuse laat.
Arhitektuurifotot vaadates tuleb sellest pingeväljast teadlik olla. Tuleb küsida: mis on pildil valesti? Milline on perspektiiv, mis kõrguselt on pildistatud, missugune on valgus? See on raske töö ning võib viia sellistest piltidest hoidumiseni. Seega arhitektidele ja arhitektuurist huvitatuile on plaanide ja lõigete vaatamine palju õigem ruumi mõistmise viis. Ehkki see tundub kaudsem ruumi kujutamise vorm kui pildid, on see minu meelest otsesem. Tõlkesammud on igal juhul vajalikud. Arhitektuuri on keeruline selgitada ilma reaalse arhitektuurita. Erinevalt fotost ei saa füüsilisel kujul arhitektuur sind petta, kvaliteet või selle puudumine on kohe märgatav.
Rõhutad pidevalt vastupanu, nii et mõneti võib sind pidada anarhistiks arhitektide seas. Doktoritöös, kus tegeled praktikapõhisele arhitektuuridoktorantuurile kohaselt omaenese tööde uurimisega, oled võrrelnud oma töömeetodit kuriteopaiga uurimisega. Kas sellest järelduvalt pead end ja arhitekte n-ö kurjategijaks? Millisena näed arhitekti praegust rolli?
Jah, võib-olla arhitekt on kõigepealt ja kõige rohkem just kurjategija. Kurjategija või anarhist, kes pidevalt kritiseerib, mis on ja mis toimub arhitektuuris. Tema roll on olla ühiskonna kriitiline hääl. See on minu roll, üks võimalikest. Paljud arhitektid võtavad muidugi teistsuguse, ebakriitilise võimu teenri rolli. Arhitektid ehitavad ju teiste raha eest ja rahakatel on tavaliselt ka võimu. Ajalooliselt on välja kujunenud, et tellijaga peab hästi läbi saama, sõbraks saama ning selleks tuleb tihti käituda teenrina. Sellele vastukaaluks on üheks vastupanuvormiks arhitekt, kes seab oma tellija soovid kahtluse alla.
Koostöö tellijaga on seotud ka sinu ettekujutusega arhitektuurist kui jutuajamisest. Kuidas tööprotsess sinu puhul välja näeb?
Iga loomeprotsess on erinev. Mul ei ole ühtset meetodit, selle kasutamine on määratud läbikukkumisele. Meetod peab kohanema olukorraga nagu vaenlase tagalasse saadetud väeüksus, kellel on ülesanne ja kes peab end välja murdma. Selles protsessis olulisim ja väärtuslikem osa on eri tasanditel toimuv dialoog. Kui dialoogi ei teki, ei teki ka loomeprotsessi. Dialoog eeldab, et üks pool kuulab. Mina olen arhitektina tavaliselt kuulaja. Vaja on kuulata mitte ainult seda, mis öeldakse sõna-sõnalt, aga ka metafoorselt, ridade vahel, mitmel tasandil. Loomulikult tuleb sõna sekka öelda, ent see on pigem proovimine ja reaktsioonide katsetamine. Loomulikult on see ka manipuleerimine.
Oled öelnud, et hea arhitektuuri eelduseks on pigem head tellijad kui head arhitektid.
On tähtis, kas klient on nõus oma arvamust muutma. Lõpuks oleme ju meie asjatundjad, me ei tohi olla liiga pehmed ega diplomaatilised. Peame teadma, et ühiskonnal on õigus oodata meie eksperdiarvamust ja meil peab olema julgust seda öelda. Hea klient usaldab eksperti.
Mulle tunduvad su projektid siiski väga eetilised, tagasihoidlikud, elanikke arvestavad, mingis mõttes õrnad.
Tuleb leida midagi kliendile omast. Arhitektina puudub mul selge stiil, mis on inimestega töötamise eelduseks. Peab tungima sügavamale inimesse: kes ta on, millised on tema tegelikud soovid? On vaja lugeda ridade vahelt, kasutada jutuajamiste iga sekundit, joonistamist, nalju, mõõdetud vaikust. Selline tõeliselt olemusliku väljaselgitamine on ääretult kurnav.
Sinu töödes on erilisel kohal täpsus. Kas näed seda ühe keskse arhitektuuri kategooriana?
Ma ei tea ühtegi väärtuslikku hoonet, millel puuduks täpsus, ent see pole üksnes arhitektuuri privileeg. See kehtib samamoodi muusikas või sigari keeramise juures. Peab olema osav ja meisterlik. Muidugi on nii ebatäpset muusikat, arhitektuuri kui ka sigareid, kuid ma ei taha seda ei kuulata, näha ega suitsetada. Need on täiesti kasutud. Vaja on teha kestvat, ehkki see ei pea tähendama igavest.
Oled nimetanud veel üht vastupanuviisi – vastuseisu uuele türanniale.
Ma ei pidanud silmas tehnoloogiaid, ehkki ka neil on oma osa. Pidasin silmas, et uued Ameerika moevoolud mind ei huvita. See ei tähenda, et seal hulgas ei võiks olla kvaliteetset arhitektuuri. Uudsust ei tohi omaks võtta vaid seetõttu, et tegemist on uuega ega tegelda sellega lihtsalt seepärast, et olla osa moeröögatusest, kuuluda uute klubisse. Mind see ei huvita, ma ei taha istuda esimeses reas ja olla ühel fotol koos kuulsustega. Ma ei oskaks sellises olukorras käituda. Peter Zumthor ehk ütleks, et minge ära, mul on vaja tööd teha, teie projekt ja raha ei huvita mind. Arhitektid, kes töötavad teises ja kolmandas reas, kes ei tahagi olla Herzog ja de Meuron või Frank Gehry, on üldiselt palju huvitavamad.
