Ruumisüntaks
SIRP, 13.02.2014
Damiano Cerrone
Ayşe Özbil Torun: „Tänav on linnaruumi võtmeelement.”
Ruumi konfiguratsiooni, linnaruumi kujunemise, inimese sotsiaalse käitumise ja ühiskonna kui terviku käitumismudelite omavaheliste seoste mõistmine on planeerijale-arhitektile oluline. Teemaga lähemalt tutvumiseks korraldati Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskonnas töötuba, kus vaadeldi linnaruumi mudeldamist ning uuriti jalakäijate liikumisvõimalusi Õismäe linnaosas ja Kalamaja piirkonnas. Tudengid kaardistasid ja analüüsisid neis piirkondades jalakäijate nii-öelda ametlikke ja vabalt kujunenud käiguradasid. Tööd juhatas peale tema İstanbuli Özyeğini ülikooli õppejõud Ayşe Özbil, kes pidas 25. veebruaril teaduskonnas ka avaliku loengu. Töötoa raames pöörati peatähelepanu nn ruumisüntaksi (Space Syntax) teooriale, mida Özbil tutvustas oma avalikul loengul.
Damiano Cerrone: Mis on ruumisüntaks? Kuidas aitab see meil paremini mõista linnaruumi ja ühiskondlike käitumismustrite seoseid?
Ayşe Özbil: Ruumisüntaksi teooria kohaselt uuritakse lähemalt printsiipe ja piiranguid, mis määravad ehituskehandi vormi ja selle sotsiaalsed, kultuurilised ja kognitiivsed funktsioonid. Eelkõige üritab teooria kontseptualiseerida, esile tuua ja määratleda ehitatud keskkonna ning sügavamate kultuuriliste ja sotsiaalsete väärtuste ruumilisi seoseid. Näiteks, kui kirjeldada oma kodu ruutmeetrite või tubade arvu abil, siis need on pelgalt ruumi füüsilised parameetrid. Kui kirjeldame avarat elutuba, mille üks osa on eraldatud lihtsa sirmiga kodukontoriks, on tegemist ruumiga, millel on korraga mitu funktsiooni. Seega kirjeldame me ruumilisi seoseid, mis on oma põhiolemuselt seotud meie kultuurilise taustaga. Seega on ruumisüntaksi teooria eesmärk jõuda nende seoste mõistmiseni ja anda kriitiline hinnang pretsedentidele ja tulevikuväljavaadetele.
Seega on ruumisüntaks seotud ka sotsiaalteadustega?
Eesmärk on avada sotsiaalne ruumiloogika, juhindudes teooriast, et kõik sotsiaalsed struktuurid on oma loomult ruumilised. Kõikvõimalikud ruumilised struktuurid, ükskõik kui suured, mõjutavad sotsiaalseid struktuure. Ühiskond ja ruum mõjutavad teineteist vastastikku. Ruumisüntaksi teooria põhineb eeldusel, et iga ühiskond kasutab ruumi kui iseenda organiseerimise ressurssi. Seda tehes aga kujundatakse seda ruumi: lagundatakse avatud piiranguteta ruum väiksemateks omavahel seotud, kuigi eraldatud osadeks või mooduliteks. Kujunenud ruumijaotust saab (nii ehitiste kui asulate) puhul kirjeldada nii, et joonistub välja neid kujundanud sotsiaalne loogika.
Milline on teie arvates ruumisüntaksi roll jätkusuutlike linnade planeerimisel?
Ruumisüntaksi kohaselt tõstab ruumi kujundamine jätkusuutlikkust keskkondlikult, majanduslikult ja sotsiaalselt, kuna sellega tuuakse esile linnaruumiosa eluolulised ja potentsiaaliga komponendid, ning aitab paremini mõista, kuidas tõsta linnaruumi kvaliteeti. Näiteks planeeritakse tiheda asustusega kompaktseid linnu, kus on palju linnakeskusi ja elamisväärseid tänavaid. Uuringud on näidanud, et orgaaniliselt kasvavad tiheda, omavahel ühendatud tänavavõrgustikuga linnad on jätkusuutlikumad kui autostumisele orienteeritud linnad suurte elamurajoonide ja tänavatega, millel puudub omavaheline ühendus.
Ruumisüntaksi analüüsi saab kasutada alternatiivide katsetamiseks linna ruumilise struktuuri korraldamisel: linna tänavavõrgustiku kujundamisega luuakse raamistik, mis laseb linnaruumil paindlikult kasvada ka tulevikus. Linnaruumi sotsiaalse sidususe tagab peamiselt tänavaelu. Ruumisüntaksi toel saab analüüsida linnaruumi sotsiaalset potentsiaali. Siinjuures tuleb aga meeles pidada, et ruumisüntaks on siiski vaid üks paljudest tööriistadest uurimaks linlike süsteemide funktsionaalsust ja efektiivsust ning seda saab kasutada koos teiste andmeanalüüsi metoodikate ja töövahenditega, et anda linnaruumile terviklikum ja ülevaatlikum hinnang.
Linnaruumi uurimist mudelite abil on tihti peetud liialt konstruktivistlikuks, need ei arvestavat linnaruumi arhitektuuriaspektidega.
Ruumisüntaks pakub linnaruumi mõistmiseks ja hindamiseks teist teed. Teadusliku lähenemise korral hinnatakse linna toimimist objektiivsemalt ja süstemaatilisemalt. Nii saab linna vaadelda kui füüsilist staatilist objekti, aga ka kui elavat organismi, mis vormib oma elanikke ja mida omakorda vormivad tema elanikud.
Milles seisneb linnaplaneerimise peamine väärtus?
Tänapäevases linnaruumis põhjustavad sotsiaalset ebamugavust näiteks autostumine ja jalutamisvõimaluste puudumine – tänavakultuuri taaselustamine peaks seda leevendama. Vilgas tänavaelu – tänav – on linnaruumi võtmeelement. Linnade tänavaelu on taas tõusnud planeerijate päevakorda: idee linnast kui eluvormist, mida toetab linna kultuur, on naasmas. Ruumisüntaks on loogiline ja analüütiline võimalus ühiskonnast ja asustatud ruumist laiahaardelisem ettekujutus saada.
Ruumisüntaks on ruumilise konfiguratsiooni ning sotsiaalsete, majanduslike, keskkonna- jt nähtuste omavaheliste seoste uurimisel kasutatav teaduspõhine inimkeskne lähenemine. Nende nähtuste sekka kuuluvad liikumismustrid, asustustihedus, maakasutus ja maa väärtus, linnade kasv ja sotsiaalne segregatsioon, turvalisus ja kuritegevuse levik. Londoni ülikooli kolledži Bartletti arhitektuurikooli professorid Bill Hillier ja Juliette Hanson lõid koos oma kolleegidega ruumisüntaksi teooria juba 1970ndatel. Praegu lähtuvad sellest sajad koolid ja uurimisasutused, samuti eraettevõtted üle maailma. Kvantitatiivsele analüüsile ja geograafilis-ruumilisele tarkvarale üles ehitatud metoodika pakub mitmekülgseid ruumianalüüsi võimalusi. Arhitektid ja linnaplaneerijad saavad nii kavandatu mõju simuleerida ja mõistavad paremini, kuidas mõjutavad ehituskavad nendega seotud inimesi. Seda metoodikat on lisaks linnaehitusele ja urbanistikale rakendatud ka arheoloogias, kriminoloogias, infotehnoloogias, linna- ja inimgeograafias, antropoloogias ja teistes teadustes.
Vt lisaks www.spacesyntax.net.
