Nägemusüksuse loomkatsed ja algatusvõime
SIRP, 17.10.2013
Hendrik Väli
EKA arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarja raames esinesid Tallinnas Rootsi arhitektuuri- ja disainibüroo Visiondivisioni äripartnerid Anders Berensson ja Ulf Mejergren.
Teie bürool on väga hea nimi – Visiondivision – mäng sõnadega, mil sügavam tähendus. Ka teie projektidel on tihti tabavad pealkirjad. Nähtavasti on teie suhe keelega väga tugev?
Mejergren: Keel on tähtis tõesti: hoolitseme selle eest, et projektid leiaksid sobivaima nimetuse. Meie töös nagu näiteks ajalehtedeski on esmakokkupuuteks sõnumiga selle pealkiri – et sisuga tutvuda, peab pealkiri tähelepanu köitma.
Berensson: Tänapäeval jälgitakse arhitektuurimaailmas toimuvat peamiselt blogides ning blogid toimivad nagu ajaleht. Meie põlvkonnakaaslaste loodud arhitektuuribürood Rootsis kannavad enamasti nende loojate perekonnanimesid, mis on kuiv ja läheb kiiresti igavaks. Meie tahtsime midagi muud. Firmad, mille nimi on sisuliselt läbimõeldum, köidavad publiku tähelepanu rohkem ja kauemaks.
Mejergren: Meid on alati paelunud eksperimentaalsema ja avastamishimulisema profiiliga bürood. Ennast näeme me arhitektuuri n-ö gerilja-rühmitusena, omamoodi eriüksusena.
Berensson: Kui paned firmale oma perekonnanime, astuksid justkui ülikonda. Kui nimetad oma firma Visiondivisioniks, astud raudrüüsse.
Algusaegadel tegite palju videoid, mis mõjusid väga võimsalt. Miks te nende tegemisest loobunud olete? Kas pole enam aega või olete leidnud mõne parema meediumi?
Berensson: Kõik oleneb sellest, mis iseloomuga projekt parajasti käsil on. Näiteks võistlustööde puhul pole videol mõtet – sellega lisandub ajakulu millelegi, mida pole nõutud. Kuid video on väga hea väljendusvahend, mida kasutame kindlasti edaspidigi.
Mejergren: Kuigi You Tube’is pole kõiki meie viimaseid videoid üleval, on videod lõbus ja hea viis projekti esitleda, et juhtida tähelepanu täpselt sellele, mida tahad publikule öelda. Võimas visuaalne kujund aitab mõtteid selgelt edastada ja hea esitlus sisendab usku.
Berensson: Video muusika aitab edastada projekti meeleolu, atmosfääri.
Mejergren: Nende vahenditega on hea mängida. Meil on ka fiktiivne tegelane härra T-Rex, dinosaurusest kriitik, kes meid umbes korra aastas oma raskete küsimustega ühes väljamõeldud intervjuus paika paneb.
Berensson: See on kui iga-aastane ergutuskõne. Kolleegilt selliseid küsimusi ja kriitikat kuulda oleks üsna raske …
Mejergren: … kui me vahel rootsi arhitekte oleme kritiseerinud, leides nad vahest pisut igavavõitu olevat, nihutame süü kriitika eest härra T-Rexile. Ta laseb meil diplomaatiliseks jääda, olles ise halva sõnumi tooja.
Berensson: Mõned projektid kutsuvad esile tugevaid reaktsioone, alati mitte ilmtingimata pooldavaid. Neil juhtudel vajab meeskond lisaliiget, mr T-Rexi.
Nii teie büroo nimi kui filmiteema on kui teatud laadi mõttelised töövahendid. Milline on teie suhe töövahendite kui sellisega? Kas te loote need enda jaoks ise?
Berensson: Oleme veel üsna noored, katsetame. Vahel tuleb töövahendid tõesti projekti käigus leiutada ja nii võib üsna ootamatute lahendusteni jõuda. Kõik oleneb projekti iseloomust, eelarvest jpm. Oluline on ka tööriistu – eriti arvutipõhiseid – vahetada. Iga tööriist, mida kasutad, kasutab ka sind ja viib projekti ühes kindlas suunas. Et töö vabalt edasi areneks, tuleb kõiki tööriistu tunda ja vajadusel nende kasutamise vahel liikuda. Arhitektuur sünnib enam kui ühe töövahendi abil: ei tohi jääda kinni kas või joonistesse, sest arhitektuuriloome on protsess, mis nõuab paindlikkust. Inspiratsiooni võib tabada ootamatult: lase midagi lendu ja üht-teist hakkab juhtuma.
Milline on teie töö suhe nendega, kelle jaoks te seda teete?
Berensson: Tahtmata takerduda ühte n-ö arhitektuuristiili, püüame jääda avastajateks. Kliendid on olulised uute ideede allikad – ideede, mille peale ise poleks tulnudki. Nii on töö meile pidev väljakutse ja väga vaheldusrikas. Kui vaadata enamiku rootsi arhitektide töid, võiks arvata, et need kõik on tehtud samale tellijale, mis pole tõsi. Enamik projekte kipub olema arhitekti, mitte tellija nägu.
Mejergren: Inimkond on ju palju komplekssem ja soovime, et meie tööd peegeldaksid seda komplekssust, isegi väiksemahuliste projektide puhul. Kellegi kodu pole ju ka vaid koht, kus magada ja telekat vaadata: see peaks võimaldama täisväärtuslikku ja mitmetahulist elu. Vahel näib, et autode puhul on inimeste vajadustega arvestatud paremini kui majades. Iga projekt nõuab täit tähelepanu ja läbimõtlemist.
Berensson: Arhitektuur võib muuta inimesed robotlikeks või siis nende elu rikastada. Võttes oma töö aluseks konkreetse inimese, kellele seda tööd teed, läheb töö lõbusamaks, huvitavamaks. Saad avastada ja arendada ideid, mis esmapilgul ei pruugi isegi meeldida.
Arhitekti töö hõlmab kaht poolt: ehitiste ja struktuuride tehnilist teostust ning inimelu uurimist ja püüet seda mõista. Kes on inimene, mida ta vajab?
Berensson: Kes on inimene praegu? Mille poolest erinevad tema vajadused kõigest 20 aasta tagusest ajast? Meile meeldib ka loomadega töötada. See avab hea võrdlusvõimaluse inimestega. Mida on vaja krabil või linnul? See vabastab ja aitab inimesi näha uues valguses. Kliendid tulevad meie juurde väga üldiste vajadustega. Mida nad tegelikult tahavad ja vajavad ning mis neile tegelikult meeldib, tuleb neist välja tirida.
See on siis küsitlemise ja arutlemise protsess?
Berensson: Jah. Nendega teatud määral sõbrunemine. Sel moel, kliendi vajadustele lahendusi otsides, muutub töö arhitektina ka suuremaks avastusretkeks selle asemel, et püüda inimene mõnda valmis valitud stiili sobitada. Seeläbi jõuame ka mängulisema ühiskonnani, kas pole?
Mejergren: Ühtegi projekti ei tohiks teha eesmärgiga, et see täiustaks arhitekti portfooliot, see peab täiustama tellija elu.
Kuid te olete väitnud, et ei taha teha kompromisse. Kas siis töötades kliendiga on see lõpuks ikkagi mäng teie kahe vahel? Kui palju te kliendi arvamust kuulda võtate?
Berensson: Kui vaja, kohaneme päris hästi. Arendame projekti ideed, kuid teeme seda kliendilt kuuldu põhjal. Sageli esitame kliendile kaks kavandit: üks vastab sellele, mida tema tahtis, ja teine on selline, mida meie tahame või kuidas me tõlgendame seda, mida tema tahtis. Meile mõlemale meeldib teha arhitektuuri, mis on meile uus ja me ei pelga isegi pealtnäha „koleda” või „rumala” arhitektuuriga tegelemist. Kui tellija tuleb meie juurde täiesti sõgeda ideega, siis just sellega me edasi töötamegi. Mõne tellijaga muidugi ei saa koostööd teha, kuid enamasti kõik sujub. Klientidele on arhitektuuri valdkond uus ja võõras. Kui neile esimest joonist näidata, on nad tihti segaduses ja pettunud, mis viib suure aruteluni, mille käigus tuleb neid justkui õpetada arhitektuuri lugema ja mõistma. Selle esimese joonise näitamise käigus muutub väga palju, tihti paremuse poole. Arhitekti üks olulisemaid ülesandeid on selgitada klientidele, mida tahetakse saavutada.
Mainisite, et teete arhitektuuri ka loomadele. Kuidas see käib? Kas nemad lähenevad teile või teie neile?
Mejergren: Loomadega on teisiti kui inimestega. Nad ei räägi ning niimoodi nendega sõprust ei sobita, mistõttu saab neile luua ekstreemseid lahendusi: võtta ühe tugeva idee ja minna sellega väga kaugele. See ei ole suhtlusprotsess. Pigem on see väljakutse teha ägedaid asju.
Berensson: Huvitav on jälgida, kuidas loomad arhitektuuris käituvad.
Te teete siis loomkatseid?
Berensson: Jah, põhimõtteliselt küll.
Mejergren: Nendega on see eelis, et nad on tihti väga väikesed ja nendele on odav ehitada.
Berensson: Kui me alustasime, oli meie suureks eeskujuks kobras. Ta loob nii keerukaid struktuure ja on väga tubli töömees. Me võtsime eesmärgiks saada paremaks kui kobras. Ta on rootsi parim arhitekt.
Te elate Stockholmis. Milline on sealne elukeskkond?
Berensson: Stockholmis on tegelikult väga raske korterit saada. Piir siselinna ja äärelinna vahel on väga terav. Kui puuduvad head sidemed või kui pole 30 aastat järjekorras oodanud, oled sunnitud elama äärelinnas. Minu meelest on see väga kurb, et Stockholmi linnakeskmes saavad elada vaid rikkad. Linn ei ole elav, kui kõik sealsed elanikud on sama tausta, perekonnaseisu ja vanusega. Linnas on vaja ka hulguseid.
Te siis igatsete hulguseid?
Berensson ja Mejergren: Igatseme jah.
Mejergren: Stockholmi eri osad näevad kõik ühesugused välja. Samalaadsed inimesed elavad samades tingimustes. Rootsis on näiteks väga palju immigrante, kuid linnapildis ei ole nad esindatud. Sellest on kahju.
Berensson: Mulle tundub, et rikkalikult urbanistliku koosluse potentsiaal on äärelinnades. Klasside eraldatus kajastub ka arhitektuuris, avalikus ruumis. Vahe ehitusmaterjalide kasutamises on üüratu. Raha eest, mis kulutatakse ühe väljaku tegemiseks siselinnas, saaks tosin väljakut äärelinnas. Stockholmis saab ainuüksi pinnaviimistluse ja kasutatud ehitusmaterjalide järgi määrata, kui lähedal kesklinnale parajasti asud. See on väga konservatiivne linn ja siin on raske leida ka häid nüüdisarhitektuuri näiteid. Linn peaks kasvama orgaaniliselt. Normaalses linnas elavad kõige erinevamad inimesed küljekuti. Sama kehtib linnaehituses, kus peaks leidma eri vanuse, suuruse ja kvaliteediga ehitisi teineteisega vastamisi.
Kui palju te magate?
Mejergren: Mulle tundub, et meil on üsna terve eluviis. Me magame hästi. Me ei ole ületöötanud. Levivad jutud arhitektuurikangelastest, kes töötavad ööpäev ringi, kuid ma ei usu, et see on hea. Elus peab olema tasakaal, kui tahad midagi pikas perspektiivis saavutada. Töötame vaid kaheksa tundi päevas. See on päris tervislik. Tudengina läksid töötunnid tihti öö- või hommikuni, kuid need tunnid ei olnud enamasti kuigi tulemusrikkad. Soov edasi minna on nii suur, et jätkad tööd ka siis, kui see on muutunud mõttetuks. Tark oleks minna magama ja ärgata vara. Siis saad teha selge peaga tarku otsuseid.
Berensson: Elu ei tohi unustada. Ainult arhitektuuriga tegeleda ja liiga tõsiseks minna oleks kohutavalt igav. See viib professionaalse kretinismini. Tead kõike arhitektuurist, kuid ei midagi neist, kellele seda teed.
Mejergren: Mõned meie õpetajad ütlesid, et tõeliselt heaks arhitektiks saab vaid siis, kui ohverdad oma võimaluse elule, perekonnale, kuid see on totrus.
Berensson: Tegelikult on vastupidi. Kui ainult tööga tegeled, ei kohta kunagi uusi kliente. Võttes aega uute suhete loomiseks, saad pingevabas õhkkonnas ka oma tööst lihtsalt ja otse rääkida – arusaam sellest tööst muutub tasakaalukamaks, avatumaks. Kui teised arhitektid meie töid vaatavad, kipuvad nad neid n-ö üle mõtlema.
Mejergren: Täiskasvanud kannavad tihti oma töö maski. Tuleb need maskid maha võtta, teha n-ö maskivabu projekte. Tellijad on vaimustavad, tuleb ainult võtta vaevaks järele uurida. Kõigil on oma soovid ja unistused, oma siseelu, mida esmapilgul ei näe. Kui lähemalt vaatad, avastad, et paljud inimesed on kullatükid.
Millest te unistate?
Mejergren: Jätkata tööd, mis on tähendusrikas nii meile kui tellijatele, ja olla sealjuures mängulised.
Berensson: Elamegi praegu oma unistust. Veel oleks vaja vaid rohkem raha ja võimu ning maailm oleks parem koht. Nali naljaks, bürooga alustades saab esmalt teha väikseid projekte – nt „mu emal on vaja uut kaminat” – ja sellest projektist tuleb võtta kõik, mis annab. Tuleb teha kõige parem kamin maailmas, luua täiesti uus kamina tüpoloogia.
Mejergren: See on tegelikult väga hea kamin. Soojenedes ilmuvad selle seinale salaretseptid. Lõime ka spetsiaalsed töövahendid, mille abil nende retseptide järgi seal kaminas toitu valmistada. Üsna ambitsioonikas ettevõtmine, sest see oli kõik, mis me tol hetkel teha saime – ja me tahtsime teha midagi maailmatasemel.
Berensson: Meile öeldi, et käitume kui staararhitektid, aga toodame jama. Aga minu meelest on see päris hea kombinatsioon – klient vajab kaminat ja me teeme parima kamina inimajaloos!
Mejergren: Ambitsioone on vaja.
Berensson: Vahel kuuled karjääri alustavatelt arhitektidelt, kuidas neil on küll projekt käsil, kuid „see on kõigest mingi võõrastemaja”. See on vale suhtumine. Ei saa jääda ootama, kuni lõpuks kontserdimaja teha saad: peab tegema parima võõrastemaja, kohe.
Mejergren: Päris hea õppetund on alustada väikeste projektidega ja töötada kõikvõimalikes mõõtkavades, teha midagi omal algatusel. Ei pea ootama, et töö sinu juurde tuleb.
