Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas pidas septembri keskel loengu kunstnik, kuraator ja teadur Oron Catts, kes kasutab loomingus bioloogia töövahendeid.
Ettekanne „Kasvatamine ehitamise asemel, kui elu on muutumas tooraineks” („Growing instead of Building, when life is becoming raw material”) tutvustas Oron Cattsi ja Ionat Zurri 1996. aastal algatatud „koekultuuri ja kunsti projekti” („Tissue Culture and Art Project”), millest on tänaseks kujunenud juhtiv biokunsti platvorm. Loeng ja sellele järgnenud intervjuu Oron Cattsiga, kus osales ka EKA uusmeedia doktorant Piibe Piirma, aitasid avada Oron Cattsi loomingu tagamaid, kus põimuvad kunst ja teadus, tehnoloogiline ja sümboolne, pragmaatiline ja filosoofiline.
Oron Cattsi huvi keskmes on elu ise, täpsemalt elu mõistmise muutumine vastavalt uute teadmiste tekkele ning nende rakendamisele innovatsioonis, kultuuris, ühiskonnas. Oron Catts töötab tihti koos kolleegidest kunstnikega – enamasti on selleks Ionat Zurr – ja teadlastega. Ta on aidanud alustada mitmeid kunstiprojekte, mis toovad esile vajaduse sõnastada arusaamu elust kui kontseptsioonist. Cattsi ideed ja looming ulatuvad kaugemale piiridest, mida kunstile seni omistatud, olles inspiratsiooniallikaks nii materjali- kui toidutehnoloogidele, disaineritele, arhitektidele, eetikutele kui muidugi ka ulmekirjanikele.
Cattsi loomingus on kunst ja teadus tihedalt põimunud, kuid mida võiks see nii kunsti kui teaduse arengule tähendada?
Oron Catts on olnud aastail 2000–2001 teadur Harvardi ülikooli meditsiinikoolis ja 2007. aastal Stanfordi ülikooli kunsti- ja kunstiajaloo osakonnas. Aastal 2000 asutas ta Lääne-Austraalia ülikooli anatoomia-, füsioloogia- ja inimbioloogia koolis SymbioticA keskuse, mis on tema juhatusel võitnud mitmeid olulisi auhindu, nende seas hübriidse kunsti kategoorias Kuldse Nike (Piibe Piirma nimetab oma Sirbi ülevaates seda auhinda uue meedia kunsti Oscariks) 2007. aasta Ars Electronica festivalil. Täna juhib ta jätkuvalt Austraalias Perthi linnas tegutsevatSymbioticA-t, on Londoni kuningliku kunstikolledži külalisprofessor ning asutab parasjagu Helsingis Aalto ülikooli tulevikukunsti baasi juures uut biokunsti keskust.
Cattsi loomingut leiab New Yorgi moodsa kunsti muuseumi MoMA disainikollektsioonis, Thames&Hudsoniväljaanne „60 Innovators Shaping our Creative Future” arvas Oron Cattsi ja Ionat Zurri 2009. aastal 60 olulisema innovaatori hulka (kategoorias „Beyond Design”), kes mõjutavad meie tulevikku. Ajakirjas Icon on Cattsi ja Zurri nimetatud lausa kahekümne olulisema tegija seas, kes „kujundavad tulevikku ja muudavad meie tööviise”. Oron Catts on ka üks sünteetilise esteetika (Synthetic Aesthetics) residentuuri rajaja. Seal uuritakse sünteetilise bioloogia kui uue teadussuuna mõju kultuurile. Uurimistööd toetavad USA riiklik teadusfond (National Science Foundation) ning Suurbritannia inseneeria ja füüsikateaduste teadusnõukogu (Engineering and Physical Sciences Research Council).
Biokunstnikud ei ole biohäkkerid?
Maailmas kasvab nn biohäkkerite ja DIY-bioloogide kogukond, mida 9/11-järgsed antiterroristlikud poliitilised jõud on ülekohtuselt bioterroristideks tembeldanud. SymbioticA-ga alustades oli Orson Cattsi üks kandev idee bioloogia valdkonna teadmiste n-ö demokratiseerimine – labori kui sellise lahtimõtestamine ja demüstifitseerimine. „Bioloogia valdkonna teadmiste rakendamise üle otsustamist ei tohi jätta üksnes teadlaskonna või inseneride kanda. Mida kättesaadavamad on teadmised ühiskonnas laiemalt, seda rohkem hääli räägib kaasa, kuidas neid teadmisi kõigi hüvanguks kasutada,” ütleb Catts. „Toetan igati biohäkkereid ja isetekkelisi laboreid, kuid neid ei tohiks segamini ajada kunsti või kunstnikega. Hetkel valitseb kultuuriruumis selles osas suur arusaamatus – häkkerid ja kunstnikud pannakse ühte patta.”
Ülalkirjeldatud valdkond huvitab nüüdisajal isegi FBI-d, üheks põhjuseks on kindlasti ka Steve Kurtzi traagiline kohtulugu. Nimelt süüdistati 2004. aastal endist tuntud õppejõudu ja perfomance-grupeeringu Critical Art Ensemble’i liiget Steve Kurtzi alusetult bioterrorismis. Süüdistus viis aastatepikkuse kohtulooni (vt ka Lynn Hershman Leesoni filmi „Strange Culture”, mida näidati 2007. aastal Sundance’i rahvusvahelisel filmifestivalil). Tahtmata tulevikus sarnasesse piinlikku olukorda sattuda, soovib FBI kursis olla nii biohäkkerite kui kunstnike tegevusega. Oron Cattsi arvates on aga DIY-bioloogialaborite teadlaste ja kunstnike lähenemise vahel sügav erinevus: „Biohäkkerite ridadesse kuuluvad teadlased on palju positivistlikumad ja mitte nii kriitilised kui kunstnikud. Nad võivad küll seada küsimärgi alla selle, kuidas teadust kui niisugust suurtes korporatsioonides ja teadusasutustes praktiseeritakse, aga ei vaidlusta teadustegevuse üldfilosoofilist alust. Kunstniku ja teadlase tegevuse eesmärk, selleni jõudmise praktika ja metodoloogia on väga erinevad. Neid ei tohi segamini ajada,” ütleb Catts.
Inimloom saja aasta pärast?
Cattsi sõnavõttudes annab tooni „liigilise erisuse” hoidmise liin, näiteks selles osas, mis puudutab inimese kui liigi või ka selle alamliigi, nüüdisinimese tehnoloogiaga ühtesulamist tulevikus. Oron Catts ei arva, et inimkond oleks teel transhumanismi poole. Koetehnoloogias (tissue engineering) sel aastal palju kõmu tekitanud nanolitograafia ehk teisisõnu infrapunalaseriga otse rakukeskkonnas kahefootonilise in vivo kirjutamise, aga ka kudede 3D-printimise otstarbekusse suhtub Catts skeptiliselt: „Nii püüe luua funktsioneerivat elundit väljaspool organismi kui ka tüvirakkude kasutamine organismi enda kontekstis on täna veel väga problemaatiline.” Kas Catts on inimkonna tuleviku suhtes pessimistlik? Tegelikult mitte.
Siinkirjutaja arhitektitöö igapäevapraktikasse kuulub tulevikuennustamise tänamatu töö, sest iga kavandatav hoone peab ajas vastu pidama kolmkümmend või ka sada aastat, linnade (kaua)kestvusest rääkimata. Seetõttu küsisin Cattsilt, milline on tema arvates inimloom saja aasta pärast.
„Varem olin pessimist, kuid nüüd, kus mul on lapsed, pean olema optimist,” naerab Catts. „Laste nimel arvan, et inimkonna tulevik on üsna helge. Siiski – ma ei ole oma loomingus antropotsentrist ja olen ilmselt juba ühe jalaga posthumanismis,” ütleb Catts. „Üks peamisi probleeme on minu arvates selles, et laseme liiga kergelt inseneriloogikal kontrolli haarata. Tehnoloogial iseenesest ei ole tahet [veel – autor], kuid inseneril on see olemas. Insener ütleb, et ta suudab ehitada sünteetilise bioloogia vahenditega uut „elu” ja otsib viise, kuidas seda oskust tootlikult rakendada,” hoiatab Catts.
Kas selles osas on teadlaste ja inseneride seas hoiakud arenenud, keelekasutus ettevaatlikumaks muutunud? „Kohtusin äsja Drew Endyga, kes on nn biotelliste (BioBricks) initsiatiivi ja iGEM-võistluste algatamise taga. Ta juba valib hoolikamalt sõnu, sest mõistab, kui keeruline see temaatika tervikuna on. Mis mulle tänasel päeval see-eest üsna ehmatav tundub, on uuemad suunad neuroteadustes. Järjest enam kostab retoorikat, mis räägib mõtete kontrollimisest, aju kontrollimisest. Teie, kes te Eestis tulete totalitaarsest režiimist, mõistate, kui ahvatlev niisugune stsenaarium võib mõnele liidrile või poliitilisele huvigrupile tunduda. Retoorika, mis räägib sellest, et on võimalik kontrollida seda, mismoodi inimene toimib, on ühtaegu naeruväärne ja hirmuäratav.
Mõelgem kas või Iisraelile, kus uuritakse võimalusi muuta sõdurid immuunseks närvivapustuste suhtes. Lihtsustatult öeldes õpetatakse seal sõdureile, kuidas lülitada välja teatud ajuosad, mis võivad saada traumeeritud ja põhjustada seetõttu hiljem tõsiseid psühholoogilisi probleeme. Niisuguse rakendusliku neuroinseneeria varjatud alltekst on inimese muutmine psühhopaadiks, sest kui lülitada välja aju bioloogilised mehhanismid, mis ütlevad meile, milline tegevus on ohtlik või vale, siis me võib-olla küll kaitseme sõdurit võimaliku sõjatrauma eest, kuid samal ajal muudame ta ohtlikuks kogu ühiskonnale,” selgitab Catts. „Niisugune inseneriloogika levib, aga kui me sellele vastu ei hakka ja kui pole lähedal kunstnikke, kes nende uute tehnoloogiate toimimisest, taustast ja võimalikust mõjust aru saavad ning nende kohta küsimusi küsivad, siis võib juhtuda, et oleme peatselt vastakuti elu kui sellise dekontekstualiseerimisega kujul, mis ei pruugi olla meile meelepärane,” pakub Catts.
Juba täna näeme algelisi neurorobootika projekte, mis kasutavad neuroneid lennusimulaatorite juhtpultide ehitamisel. Näiteks Thomas B. DeMarse ja Karl P. Dockendorf Florida ülikooli biomeditsiini tehnoloogia osakonnast ning Georgia tehnoloogiainstituudi biomeditsiini insener Steven Potter ehitasid 2004. aastal F-22 lennusimulaatori juhtpuldi, mis koosnes roti aju 25 000 närvirakust ja 60 elektroodist. „Peatselt võime näha sõjatööstuses droone ja lennumasinaid, mida juhivad „elusad” ajulaadsed seadmed. Kui jõuame tehnoloogias ja tootmises niisuguse keerukusastmeni, tõstatuvad teatud eetilised küsimused. Millal peaksime hakkama neid „juhtpulte” kohtlema kui elusolendeid?” küsib Catts. „Mis staadiumis asub inseneriloogika arutlema selle üle, kas nendel „ajudel” on ehk teatud „õigused”? Millistel tingimustel hakatakse neid kohtlema elusolenditena? Ja kas see, kuidas hakkame kohtlema neid uusi elusaid seadmeid, hakkab omakorda mõjutama seda, mismoodi kohtleme teineteist inimestena? Millises kultuuris elame, kui meie tehnoloogiline looming saabki endale teatud õigused? Kas oskus ehitada rakke, ehitada elu, annab ühtlasi õiguse seda kustutada?” provotseerib Catts.
Teaduse, inseneeria ja kunsti kokkupuuted
Innovatsioon põhineb produktiivsusel. „Hetkel, kui meile paistab, et saame mõnest elussüsteemi toimemehhanismist aru, püüame seda enda huvides ära kasutada, tootlikult rakendada,” lausub Catts. Nagu Euroopas rullub projektipõhine elu tasuvusuuringutel, ollakse ka Austraalias hädas tulemuslikkuse võtmeindikaatoritega. Ehkki kunst ei pea püüdma olla kuidagi pragmaatiliselt „kasulik”, on sel ometi kohustus tõstatada muu hulgas neid teemasid, mis puudutavad elu võimalikkust Maal, see tähendab hõlmata näiteks ka geoinseneeriat ja keskkonnamuutusi.
Rääkides sellest, kuidas kõik – rakust ökosüsteemini – on omavahel seotud, jõuame Joe Daviseni, keda Catts tunneb ajast, mil veetis aasta USA idarannikul Harvardis. „Joe Davis on huvitav juhtum, sest teab sedavõrd palju molekulaarbioloogiast, et on võimeline teadlasi õpetama. Ta pole kindlasti võhik ega naiivne, ta on aastakümneid seda valdkonda uurinud,” ütleb Catts.
Kuid on ju veel teisigi teaduse ja inseneeria piirimail tegutsejaid. Arstid erinevad teadlastest ja meditsiin teadusest Cattsi arvates selle poolest, et inseneriloogika ohustab neid veelgi rohkem. Metagenoomikas on jõutud järeldusele, et inimgenoomi kõrval tuleb põhjalikult uurida ka inimese mikrobioomi ehk kõigi inimkehas elavate bakterite, seente ja teiste mikroobide genoomide kogumit. Samad tegelased, kes kunagi algatasid inimgenoomi kaardistamise projekti, uurivad nüüd mikrobioomi. Inimkehas elavate bakterite geenide arv – 3,3 miljonit geeni – ületab rohkem kui sada korda inimese enda geenide arvu, mis on 23 000. „Posthumanistlik maailmavaade läheneb selles osas pigem arengubioloogiale, arvates, et keskkonnamõjutused – mida sööme, hingame, millistes tingimustes elame – on sama olulised või isegi olulisemad kui meie geenid.”
Kas siis Eesti geenivaramu projekt, kuhu juba üle 50 000 inimese oma proovi andnud, on võidujooks vales suunas? „Seda ma küll ei arva: inimgenoomi kaardistamise algatus on meile andnud palju uusi teadmisi,” leiab Catts.
Millised on Cattsi arvates koetehnoloogia tänased suurimad väljakutsed? „Harvardi meditsiinikooli koetehnoloogia labori juht rääkis juba aastatuhande alguses, et isik, kes suudab disainida ja valmis ehitada kunstliku karvanääpsu, saab Nobeli preemia. Ja mitte ainult seda, sest ilmselt saab sellest teadlasest ka üks maailma rikkamaid inimesi,” naerab Catts. Kunstnik Laura Cinti suutis juba 2001. aastal veenda teadlasi, et teab, kuidas kasvatada kaktus, millel on inimese karvad (vt ka www.thecactusproject.com). „Euroopas ja Ameerika Ühendriikides on teadlased väga tõsised, aga näiteks Jaapanis pole teadlaste jaoks probleem kasutada inspiratsiooniallikana koomikseid ja mangat, kuigi ka nemad suhtuvad oma uurimistöösse vägagi tõsiselt. Käisin hiljuti ühes Jaapani neuroteaduste laboris, kus katsetati siidiusside ühendamist robotitega – ja need robotid nägid välja sellised, nagu oleksid koomiksist maha joonistatud,” toob Catts näite. Uusmeedia festivalidel kohtab tihti kunstiprojekte, mis on pealtnäha meelelahutuslikud, kuigi sisu poolest edendavad teadusuuendust.
Kus on piir inimese ja tehnoloogia vahel? Kas piiride hägustumise ajastul on mõtet püüda seda piiri üldse visualiseerida? Juba 1979. aastal juhtis Inglise arhitekt, õppejõud ja kriitik Cedric Price tähelepanu sellele, kuidas tehnoloogilise tuleviku ihalus ei vabasta meid uuendustega kaasnevatest eetilistest dilemmadest. Oron Catts ning tema mõttekaaslased ja kolleegid on siin meile teejuhid.
Tehnoloogia on vastus, kuid mis oli küsimus? (Technology is the answer, but what was the question? Cedric Price).
