Kaasaeg vajab pragmaatikuid
MAJA, 08.08.2012
Triin Ojari
Hispaaniast Madriidist pärit Alejandro Zaera-Polo on üks neid 1990ndate teise poole põlvkonna arhitekte, kes on alustuseks töötanud mõnes kuulsas büroos (1991–1993 oli ta Rotterdamis OMAs), seejärel töötanud end üles laia kõlapinda leidnud konkursivõiduga (1995 võitis ta koos Farshid Moussaviga Yokohama sadamaterminali võistluse Jaapanis) ning kasvatanud oma renomeed aktiivse akadeemilise tegevusega.
Arhitektitööle lisaks on Zaera-Polo olnud ligi kümme aastat õppejõud ja kooli juht Hollandis – 2002–2005 Berlage Instituudi juhina, seejärel Delfti ülikooli arhitektuuriõppejõuna –, aga ka diplomistuudio juhendaja Londoni Architectural Association’i koolis, alates käesolevast aastast juhib ta Princetoni ülikooli arhitektuurikooli. Ta on edukalt suutnud ühendada praktiku, terava mõtleja ja konkreetse visiooniga koolijuhi rollid, enda sõnul ei mõtle ta endast kunagi kas selle või teisena, vaid need rollid täiendavad teineteist (ehkki tõsi, akadeemiku roll sõltub ka praktiku olukorrast arhitektuuriturul) ja tema meelest on see kokkuvõttes euroopalik arhitekti nägu. Ameerikas ollakse veelahkme tõmbamisel skisofreenilisemad, akadeemia ja praktika on teineteisest selgelt lahus teemad. Zaera-Polo ja tema partneri Farshid Moussavi 1993. aastal loodud kõrgete ambitsioonidega arhitektuuribüroo Foreign Office Architects ehk FOA läks möödunud aastal jäädavalt lõhki, kumbki partner rajas omanimelise büroo ning Zaera-Polo sõnul jätkab ta tegutsemist nii oma Londoni kui Barcelona kontorites, võib-olla lisandub seoses Princetoni minekuga midagi ka USA-sse.Zaera-Polo on Tallinnas Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna välisesinejate loengusarja raames ning räägib majade ümbristest, kestadest (envelopes) – oma enam kui viieaastase perioodi jooksul tehtud analüüsist maja nn naha ja poliitika seostest. Ta on kaasaja maailma toimimise suhtes terav ja irooniline, ta tajub arhitekti rolli üsna piiratuna ja konkreetsesse kanalisse suunatud tegevusena ning tema nõuandeks on tegutseda mõõdetult ja pragmaatiliselt, leida oma võimalus projekti piirangute ning raamide sees: „olla loominguline teisel viisil“. Oma nn majaümbriste analüüsis on ta tõepoolest ühendanud parktiku ja analüüsiva uurija rollid, tema tähelepanekud on seotud konkreetsete ehitiste ja materjaliga ning tema seletustes on tähtsal kohal isiklik biograafline kogemus. Tänase veidi küünilise Zaera-Polo jaoks lahutab 1990ndate lõpu noore „volditud“ arhitektuuri sümbolhoonet, Yokohama terminali, kaasaja kultuuride kokkupõrgetega kimpus maailmast terve ring muutusi. Usk piirideta demokraatlikust maailmast, kus noor arhitekt probleemideta ja vabalt kõikjal tööd teeb, on asendunud korporatiivsema maailmanägemusega, kus piiride taastamine käib käsikäes rahvusliku neokonservatismiga. Ilmselt ei paneks nad nüüd oma büroole enam nimeks ka „Välisministeeriumi Arhitektid“.
Vestlus Zaera-Pologa hargnes loengu eelselt city-vaatega katuseterrassil, kus lauas istusid ka EKA arhitektuuriteaduskonna juht Toomas Tammis ning arhitekt ja loengusarja üks mootoreid Veronika Valk, jätkudes loengusaalis küsimustevoorus ja edasi juba virtuaalruumis.
Triin Ojari (TO): Kuidas Te praegu ennast määratlete – arhitekti või koolijuhina?
AZP: Nii ja naa, palju aastaid olin väga hõivatud projekteerimisega ja ma ei õpetanud üldse. Hetkel ma tööga nii koormatud pole ja ma keskendun paariks aastaks akadeemiale. Selles mõttes olen väga euroopalik, me ei tegutse vaid ärilistel kaalutlustel nagu ameeriklased või aasialased ega ole ka puhtalt akadeemik. Loomulikult meeldib mulle selline eluviis rohkem. Samas usun, et tulevikus on aina raskem sel viisil hakkama saada, sest majad muutuvad üha suuremaks ja keerukamaks, tellijad tahavad meilt aina paremat mänedžmenti ja erialast integreeritust – kõik see vallutab ka arhitektuuri kui praktika, euroopaliku anglosaksi mudeli. Arhitektuur ei moodusta enam isegi 10% nn professionaalsest teenuste paketist.
TO: Loomingulise osa vähenemine on üks aja märke. Kuidas eriala on muutunud nende aastatega?
AZP: Loominguline saab olla ka olemasoleva süsteemi sees, projektimänedžerina. Loomingulisus väljendub teisel viisil. Probleem pole selles, nagu oleks ameeriklased halvad – ehk on nad rohkem arenenud, võib-olla on Euroopa ajast maha jäänud maailm, mis samas kuhugi ei kao. Ta lihtsalt hõlmab aina väiksemat tükki üldisest ehitusmahust – põhjus on selles, et avalikkus tahab teatud tulemusi, tahab omada kontrolli arhitektide üle, sest arhitektid ongi tegelikult tihti viimase 15 aasta jooksul suure segaduse kokku keeranud. Ma ei imesta, et avalikkus on arhitektuuri suhtes skeptiline ega usu arhitektide efektiivsusesse. Oleme näinud tervet põlvkonda staararhitekte, kes püüavad oma eskiise valmis ehitada ja teevad sealjuures näo nagu oleks nad geeniused.
TO: Siit edasi küsimus arhitektuuriharidusest – kas ja kuidas Teie hinnangul see reageerib ühiskonna muutustele?
AZP: Mul pole universaalset retsepti akadeemilise töö jaoks – tõsi, teatud aeg tagasi ma arvasin, et mul on see retsept olemas. Berlage perioodil oli see, mida arhitektuurikool peaks tegema, palju selgem. Praegu on globaalse olukorra tõttu pilt keerulisemaks muutunud. Ühel pool on koolid, kes õpetavad töötama ka kusagil mujal, rahvusvahelisel tasandil, kus samal ajal vajatakse ka teatud kallakut, spetsialiseerumist. Euroopas tegutsevad arhitektid siiski veel suurel määral lokaalselt, Ameerikas seevastu tegutsevad suurkorporatsioonid, mis on täiesti teist tüüpi praktika – nemad töötavad globaalsel tasandil. Euroopa bürood on väiksemad, seotud kohaliku sfääriga, ka Aasia bürood töötavad suure sisenõudluse tõttu pigem kodumaal. Princetonisse kandideerides paluti mul loomulikult esitada oma tegevuskava, agenda. Princetoni arhitektuurikooli näol on tegu spetsiifilise institutsiooniga – üsna ekstsentriline ülikool, väga väike, ei toida suurkorporatsioonide süsteemi. Hetkel on ta 18. positsioonil Ameerika arhitektuurikoolide seas – ja see pole kuigi hea, tuleks olla vähemalt kolme-nelja parima seas. Tegu on ju rikkaima ülikooliga, kes on väga elitaarsed, kes võivad erinevate fondide toel sisuliselt osta selliseid üliõpilasi nagu tahavad – ja ikka läheb kehvasti korporatiivsetesse büroodesse tööle suundumise mõttes. Minu nägemuses polegi vaja, et Princeton toidaks suurbüroosid, pigem tuleks hõlmata teatud nišš Ameerika süsteemis, Princetoni lõpetajad peaksid rajama väiksemaid, eksperimentaalseid büroosid ja suudaksid turule suundudes töötada ka näiteks Frank Gehry või Diller+Scofidio jaoks. Loomulikult saab selline profileerumise kava töötada vaid väikses ja rikkas ülikoolis. Ma oleks ettevaatlik väga üheselt ütlema mida nüüd tegema peaks. Tänasel päeval pole olemas ühte viisi arhitektuuri õpetamiseks, kõik sõltub keskkonnast ja sellest, kuidas sa ennast teiste suhtes defineerid, mis on sinu alternatiiv.
TO: Berlage aeg, 21. sajandi algus, oli teistsugune?
AZP: Erinevalt Princetonist olid Berlages väga tugev praktikale keskendunud õhkkond, inimesed liikusid koolist sujuvalt OMAsse, MVRDVsse ja teistesse Rotterdami kohalikesse büroodesse, kellel läks väga hästi. Oli hetk, mis haridus keskendus globaliseerumise ideele, mille eesmärgiks oli promoda teatud suuri nimesid ja selle abil muuta ka arhitektuuriharidust. Iga kool püüdis toota uut Koolhaasi või Gehryt, igal pool võis kohata samasuguseid töid ning kõik see oli ääretult ebahuvitav. Berlage püüdis öelda, et seda tüüpi staararhitektuur, objektipõhine arhitektuur ei oma erilist tulevikku. Me peame tegelema spetsiifiliste uurimisteemadega, olema realistid, mitte spekulatiivsed analüüsijad. Aga koht oli Rotterdam ja aeg oli 2000. aastate algus – majandusel läks hästi, tänasest olukorrast väga erinev.
Veronika Valk: Seoses praktikapõhise doktoriõppega, mille idee pärineb Austraaliast ja on juurdunud ka Euroopas, vähem USAs, on ka akadeemiline arhitektuurihariduse maailm muutunud. Mis on teadus, mis on uurimus?
AZP: Minu meelest on siin teatud konks. USA tüüpi haridus on väga skisofreeniline – mitte haridus ise, aga selge veelahkme tõttu inimeste vahel, kes õpetavad, ja teised, kes tegelevad praktikaga. Need kaks maailma kattuvad harva. Euroopas see nii ei ole, enamikel olulistel tegijatel on ka teatud side akadeemiaga. Ise ma olen disaini- ehk praktikapõhise doktoriõppe suhtes kahtlev.
Toomas Tammis (TT): Paljud koolid, sh Skandinaavia omad, püüavad seda läbi viia. Tegelikult on küsimus teadusrahades – teaduslikeks uuringuteks on olemas raha ja kui sinu eriala ei peeta teaduse liinis rahastamiseks sobivaks, siis sa seda ei saa. Nii rõhuvadki nii kunsti-, disaini- kui arhitektuurikoolid, et nende erialane töö on võrdne doktorikraadiga teistes teadusharudes.
AZP: Seega on küsimus rohkem finantsilises olukorras. Minu jaoks tähendab disain teatud programmi olemasolu ja kasutamist – olgu see tüpoloogiline, kohaspetsiifiline või muu. Kui sa lood, disainid midagi, võib tulemuseks olla prototüüp, mida saab üle maailma müüa, aga ikkagi on küsimus parima kruvikeeraja või parima masina tegemises. Minu meelest tähendab doktorikraad inimesi, kes pole nii isekad, kes ei tee midagi ainult omaenda praktika jaoks, vaid midagi kogu eriala jaoks. Kas tõesti saab teha kaunite kunstide doktorikraadi lihtsalt omaenda praktikat viimistledes? See tundub rohkem tavalise diplomitöö moodi.
TT: Küsimus on ülikooli akrediteerimises – ilma doktoriõppeta seda ei tehta ja niis on kõrgemad kunstiõppeasutused hakanud nõudma oma tegevuse võrdsustamist. Eraldi küsimus on see, kas praktikapõhine doktorikraad on võrdne filosoofiadoktori kraadiga.
AZP: Miks me ei võiks arhitektidena uurida näiteks linna programmerimist või teisi laiemaid teemasid, mis pole ei projektid ega praktika? Teemasid, mis on seotud arhitektuuripraktikaga laiemalt – see oleks oluline ja ma ei näe siin probleemi. Projekteerija või disainerina oled sa pidevalt seotud rahastuse, tehnoloogia, avaliku arvamuse ja paljude teiste asjadega, praktika tähendab mitmete mõjurite koostoimet. Väga küsitav on saada oma disaini või projekti uurimise jaoks õppetoetust avalikelt institutsioonidelt. Arhitektidena oskame me leida ka globaalsel tasandil olulisi uurimisteemasid, luua teadmist, mida saab tõlkida ja jagada.
TO: Kuidas te kommenteeriks arhitekti rolli hetkel linnaplaneerimises? Milliseid sekkumisi ta üldse endale lubada saab – on ta pigem kuraator? Kaasaja, kes teeb sõbralikku koostööd nt kohalike kogukondade ja teiste n-ö mitteprofessionaalidest kasutajagruppidega?
AZP: Jah, usun, et design managment kui meetod muutub aina olulisemaks. Arhitektid peavad hakkama harjuma sellega, et nii projekti tellimise kui kui kogu projekti mänedžment kui mudel on muutunud äärmiselt mitmepoolseks. Üldiselt on see positiivne protess, ehkki võib kaasa tuua teatud probleeme. Kui demokraatlikum lähenemine projekteerimisele muudab tõenäoliselt projektid ka palju keerukamaks, siis arhitekti jaoks võib see samas tähendada ka võimaluse kadumist esitada väljakutse võimulolijatele, vaidlustada nende roll. Keeruline küsimus: kui palju vabadust arhitekt vajab, et ta saaks oma projektiga luua teatud pingestatuse?
TO: Naastes teie loenguteema, hoone väliskesta poliitilisuse juurde – see on teie jaoks isikliku kogemuse pinnalt sündinud analüüs? Läbitunnetatud praktika?
AZP: Kogu see nn väliskesta (envelope) problemaatika on omal kombel reaktsioon horisontaalsusele. Meie Yokohama projekti taustal oli meie toonane tunne, et maailm on ääretu, ilma piirideta ja meie ees lahti – tööta kus tahad. Nüüdseks on minuni jõudnud äratundmine, et see ei ole nii, piir on väga tähtis arhitektuurne ja poliitiline süsteem. Väliskesta teema on katse öelda, et jah – ehkki maailmas eksisteerib mitmeid ühendusmehhanisme, mis on olulised kultuuriliselt ja mis on olulised kaasaja maailma jaoks –, muutub aina tähtsamaks mõtlemine selle üle, kuidas asju lahutada, neid eraldada. Vähetähtis pole siin keskkonnatemaatika. Modernistlikud majad olid suuresti läbipaistvad, seostasid sise- ja välisruumi ning kaasaja mõistes pole nad soojapidavuse ega muu sisemise olukorra säilitamise mõttes kuigi efektiivsed. Säästliku arengu temaatika rõhutabki seda piiri (limit) ning see piir saab olema kaasaja kultuuri jaoks ühtlasi ka ikonograafiline probleem. Keskkonnahoidlikus toimimises on meie jaoks tuleviku väljakutse.Hoonete sisemus on reeglina väga reguleeritud – sügavused, laiused, büroopinna kasutus jne – ja ehkki alati võib väita, et arhitektina ma taotlen innovaatilisust ja hakkan kõike muutma –, siis mina ütleks, et jah, võib-olla, aga globaalses maailmas on aina enam reegleid ja neid küsimuse alla seda on aina keerulisem. Sa pead leppima teatud reaalsuse parameetritega ja manipuleerima nendega tõhusal viisil. Pole tarvis fantaseerida ostukeskuse siseruumi ümberkujundamise teemal – tellija sõnul teab ta ise seda väga hästi, sind on tal vaja vaid kesta disainimiseks. Me ei tee revolutsiooni, küsimus on asjade selgitamises nii, et inimesed näeks ja saaks aru. Asjad tuleb ilmseks teha, lasta inimestel ennast nendega seostada.
TT: Kuidas maailma muutunud võrreldes 1990ndatega? Kas globaalne kapitalism koos oma äriplaaniga on asja üle võtnud? Kui Yokohama või Blue Moon Hoteli puhul te tegite totaalse disaini, kujundasite iga viimse kui detaili, siis tänapäeval on hooned osa äriplaanist, kus muuta saab väga vähe.
AZP: Minu jaoks on toimunud kaks suurt muutust. 1991. aastal oli maailm teistsugune, keskkonnateemat ei eksisteerinud, täna ma usun, on see peamine jõud ehitustööstuses järgmised kakskümmend aastat. Hoone kesta teema on siin ülioluline, kuna 80% hoone energiaküsimustest saab lahendada väliskesta abil, me hakkame aina enam sõltuma passiivsest energiast. Teine oluline muutus on seotud poliitilise maastikuga, globalismiga – 9. september, Araabia kevad jne, nn kultuuride kokkupõrge. Me kõik olime enne vaimustunud tööjõu vabast liikumisest, globaalsest kultuuride segunemisest, avatud maailmast. Me tegime piirituid, voolavaid maju, proovisime tabada toonase maailma olemust. Nüüd me teame, et sel maailmal on piirid, et me ei saa vanamoodi jätkata ja arhitektuur peab selle uuele olukorrale pakkuma ikonograafilise kuvandi, seadma endale teatud piirid, kui palju me aega ja ruumi saame muuta. Võrreldes 1990ndatega on see täiesti erinev ja meie arhitektuur peegeldab seda.
