Sam Jacob

Interview

Arhitektuurimood ohjeldamatus maailmas

Sam Jacob: „Tee seda, mida tahad teha, ära oota, et sulle helistab ideaalse projektiga ideaalne tellija. Seda ei juhtu.“

SIRP, 19.06.2015

Triin Ojari

„Nad ehitasid sätendavatest sinistest litritest romaani kiriku, kooli, mis näeb välja nagu gooti pulmatort ja pöörasid Heraklese pea pehmeks istmeks. Nüüd tuli ootamatult teade FATi, selle ulaka Londoni arhitektuuribüroo tegevuse lõpetamisest. Arhitektid tavaliselt kas surevad, lahutavad või lähevad pankrotti – miks poistebänd nüüd lahku läks?“, alustas ajaleht Guardian kalambuurirohket artiklit arhitektuuri suurimast tüngategijast FATist.¹ See oli 2013. aasta detsembris, kui arhitektuuribüroo pressiteatega sedastati, et FAT (Fashion Architecture Taste) oli alguses peale rohkem projekt kui büroo ja enam kui 20 aasta jooksul valminud majade arv üllatab neid endidki. FATi looming on segu briti popkultuurist, vastuolulisest vormimängust, irooniast ning lugude jutustamisest. Postmodernism uuel ringil. „Paraku ei meeldi brittidele enam arhitektuuris selgesõnaline maitse, mood ja stiil. Kõigis teistes kunstides selle peale hullutakse,“ pidas kadunukesele kõne sõber ja postmodernismi kroonik Charles Jencks.

Üks FATi kolmest partnerist, Sam Jacob (nüüdsest omanimelise stuudio omanik), pidas hiljuti Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute kevadhooaja lõpuloengu. Kütkestava, nüansseeritud, oma väga selge looga. Viljaka kolumnisti, blogipidaja ja autorina on Sam Jacob teadlikult teinud palju selleks, et tema vaated ja n-ö avalik profiil oleksid võimalikult laialt tuntud. Küsimus kommunikatsioonist ja selle toimimise tingimustest meediaajastul on tema südameasi. Sam Jacob on väga teadlikult tegutsev arhitekt, kes tunneb kujundi jõudu ja kelle majadesse on võimatu ükskõikselt suhtuda. Ta toimetas koos Jencksiga ajakirja AD (Architectural Digest) erinumbri teemal „Radikaalne postmodernism“ (2011), kus FATi looming kui põhimõtteliselt uus samm edasi „toksiliselt ebamoekast postmodernismist“ on üksipulgi lahti võetud ning kontekstualiseeritud. Jacobi arvamusveerud populaarses veebiajakirjas Dezeen on aktuaalsed ja teravad: „Kuidas saab kultuur eksisteerida ses ohjeldamatus fototöötlemise voolus?“, „Me ei saa uut maailma valmis joonistada ja välja printida“, „Arhitektuur võiks muutuda vähem arhitektuurseks“. Järgnev vestlus kulges kolme a vahel: avalikkus, ajalugu ja arhitektuur.

Avalikkus

Sa evid mitmeid rolle: arhitekt, kriitik, kuraator, disainer, blogija jne. Kas see on teadlik valik ja kas see viitab ka sinu elukutse muutunud praktikatele?

Sam Jacob: Võtame näiteks linna – see on niivõrd keerukas süsteem, väga paljude teemade, nagu majandus, poliitika, sotsioloogia, ajalugu jne osa. Samas on linn väga füüsiline asi. See füüsiline asi võib olla tilluke – nagu näiteks mobiiltelefon –, või siis hiiglaslik, nagu seda on majad, tänavad, linnaosad või üldplaneeringud. Mind huvitab erinevate vahendite ja praktikate kasutamine, ühest ja samast asjast eri vaatenurkade alt mõtlemine. Erinevad meediad kätkevad endas erinevaid võimalusi – maja ehitamine nõuab palju raha, aega ja usaldust. Kirjutamine seevastu on palju isiklikum tegevus, mille mõju ka kaob palju kiiremini. Minu meelest on ebaloomulik linnast mõtlemises spetsialiseerumine alates poliitikast ja lõpetades transpordiga. Eriala laiemale väljale seades toome tegelikult kokku need asjad, mis seni on üksteisest lahutatud olnud. Kui seda hästi teha, tekivad sünergiad ja võimalused, näiteks kureerimine ja ajalugu kõrvuti poliitika ja arendamisega. Huvitav näide on see, et hiljuti pääses tähtsa kunstiauhinna, Turneri preemia, võistluse lõppvooru väga noor arhitektuuribüroo Assemble. Nende objektid on väikesed ja ajutised, ent funktsioneerivad alati kas arhitektuursel, sotsiaalsel või linlikul mõõtkaval. Kui arhitekti küsib, milline arhitektuur peaks olema või kellele seda luuakse, siis pole mõtet kurta, et ei tunnustata ega võideta arhitektuuriauhindu. Tee seda, mida tahad teha, ära oota, et sulle helistab ideaalse projektiga ideaalne tellija. Seda ei juhtu.

Küsimus on ka publikus?

Publiku teema on väga huvitav, sest siin on küsimus nii erialases publikus kui ka erialas laiemalt – kelle jaoks arhitektuur on loodud? Tellijatele, teistele arhitektidele? Tegelikult loob arhitektuur maailma, milles me elame. Kirjutades mõtleme me otsesemalt sellele, kellele see tekst on suunatud, kes seda lugema hakkab, kas jutt on äkki liiga rumal või mitte. Projekteerides see nii esmane küsimus ei ole.

Arhitektid kurdavad oma ühiskondliku tähtsuse vähenemise üle. Sina oled väitnud, et muutunud on arhitektuuri tegemise olud ja tingimused ning arhitektid peaksid endale otsa vaatama.

Ma arvan, et arhitektid on arhitektuuri kriisist rääkinud arhitektuuri algusest saadik. Kurtmine ei vii kuhugi, tuleb argumenteerida, veenda ja olla osa maailmast. Arhitektuur on teatud mõttes väga ebaideaalne eriala – kunagi pole piisavalt raha, krunt pole kunagi õige kujuga jne. Just see ongi põnev. Erinevalt romaanist või filmist ei ole arhitektuur eraldi ruumis, vaid päris maailmas. Tänapäevane toode on palju enamat kui lihtsalt asi. Küsimus on ka pakendis, keskkonnas, kus sa sellega kohtud, meedias ja arutelus selle ümber, eesmärgis, mida ta täidab ja veel paljuski. Omavahel on seotud arendaja, vajalik investeering, tellitav arhitektuur, seaduslikud load, visioon, loodav avalikkus, sihtturg – üks peitub teises. Arhitektuuri siit üksikuna välja võtta tähendab eirata arhitektuuri reaalpoliitika hõlmamise potentsiaali, visiooni ja ühiskondlikku rolli. Aina spetsialiseeruvamas maailmas vajame suurema pildi kooshoidjat, eri osade, oskuste dirigeerijat. Just selle rolli poole peaks arhitekt püüdlema.

Ajalugu

Mulle imponeeris FATi ja Hollandi büroo Crimson koostöös valminud Briti paviljon „Kellavärgiga Jeruusalemm“ 2014. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil. See rääkis muu hulgas Teise maailmasõja järgsest heroilisest perioodist, kui arhitekt oli avalik teenistuja ja ehitas ühiskonnale. Mis sind selles perioodis huvitas?

Inglismaal on modernismi alati eelarvamusega suhtutud. Ka tänapäeval. Meid huvitas idee modernsusest ning asjaolu, et tööstusrevolutsioon koos oma tagajärgedega toimus väga vara. Meid huvitasid isikud, kes kõik reageerisid tööstusrevolutsioonile erinevalt ja eri vahenditega. Kunstnikest näiteks William Blake, disainivallast tööstusele vastanduva käsitööndusliku liikumise Arts and Crafts juht ja keskaegse käsitöötraditsiooni ning sotsialismi liitja William Morris, aga ka oma ulmeraamatutes sotsialistlike reformiideede arendaja kirjanik H. G. Wells. Tol ajal levisid väga kummalised kombinatsioonid religioonist, poliitikast ja ulmest. Just hilisviktoriaanlikust maailmast võrsus aedlinna idee. Ebenezer Howardi aedlinn oli sotsialistlik idee, mis realiseerus täiesti eraprojektina. Näituse põhiosa moodustas muidugi pärast 1945. aasta valimisi loodud Briti heaoluriik, mis muutis ühiskonna mureks nii elamuehituse, hariduse kui ka tervishoiu. Arhitektuursed suurprojektid, nt uuslinnade rajamine oli osa sellest poliitikast. Aga nagu Morris või Howard leiutasid tulevikku tegelikult mineviku abil, liiguvad ka need megaprojektid ajateljel edasi-tagasi. Niimoodi tulevikust mõelda on minu meelest väga britilik: kuna tulevik tundub hirmutav, vaadatakse alati tagasi ja selle käigus tekib juhuslikult erakordne looming. Nüüd seisame küsimuse ees, et kui pole enam kõikvõimast riiki ja erasektor ei ehita küllaldaselt elamuid, siis mida teha. Kummalisel kombel tuleks taas ajalukku vaadata.

Eeskujud on olemas, sajandi alguse aedlinn näitas, et võrdsemat ühiskonda võib ehitada ka riigi toeta. Ehk on võimalusi ka väljaspool tavapärast parem- ja vasakpoolsuse eristust. Neid võib olla mitmeid – näiteks äärmine lokaalsus, kus kõik on lubatud ja rühm inimesi võib ellu viia omaenda utoopiat …

Arhitektuur

Millised on teie kõige värskemad arhitektuurisaavutused?

Teeme Cambridge’i lähedal 1990. aastate uuslinnas üht elamuala planeeringut. See on büroode piirkond. Osa ülesandest on paiga ümbermõtestamine: kes tahab seal elada? Mida tähendab äripark mobiilsel, erinevalt ülesehitatud ettevõtetega? Nii arusaam tööst kui selle asukohast on muutunud. Töö on muutunud sotsiaalseks, senised hierarhiad on kadunud ja usutakse, et arutelud, sekkumine, sotsialiseerumine on osa loovusest ja ettevõtlusest.

Äsja avati koostöös kunstnik Grayson Perryga loodud maja Essexis, mis on osa Living Architecture projektist.² Tegu pole maja, vaid hiiglasliku kunstiteosega. See elamu on pühakule pühendatud kabel. Antud juhul on pühak aga välja mõeldud – 1950. aastatel sündinud kohalik, täiesti tavaline naisterahvas Julie, kes sai surma kokkupõrkes toidukulleri mootorrattaga. Kõik esemed ja kujundusdetailid majas on osa narratiivist. Meid pani Perryga kokku Living Architecture projekti eestvedaja Alain de Botton, kelle meelest oli FAT ainus büroo, kes suudab sellise kabeli ja Graysoni visuaalse üledoosiga hakkama saada. Essexi maja mõtestab mind alati huvitanud teemat: arhitektuuri võime suhelda ja lugusid jutustada, olla sõna otseses mõttes loetav.

Kas oled seal juba ööbinud?

Ei veel, aga varsti.

See lugude jutustamine on olemuslik osa teie arhitektuurist, mis, olgem ausad, näeb, vähemalt formaalses mõttes, veider välja. Te provotseerite, panete inimesi edasi mõtlema? Kas mõtlete need lood ise välja?

Essexi maja puhul oli tegu väljamõeldisega. Muudel puhkudel on lugu tekkinud projektist endast. Büroost ja elamust koosnev Hackney Sinine maja näebki välja nagu elamu ja büroo, aga kokkupanduna kodu- ja bürooikoonide koomiksiks. See on muidugi väga üksühene suhtlemisviis. Teine võimalus lugude loomiseks on tunnetada, milleks koht ise muutuda tahab. Hoogvlietis Rotterdami lähedal leidsime näiteks abstraktse loo sõjajärgsest uuslinnaosast, selle tõusust ja langusest. FATi majad on kohaspetsiifilised, kuigi võivad tunduda imelikud. Kui palju arhitektuuri on loodud sobituma, siis see sisse sobitamine, augu täitmine ei loo kohta – vastupidi, paljud sellised projektid on kohutavalt keskpärased ja mittemidagiütlevad. Arhitektuur peab olema aus. See ei tähenda ausust materjalide, vaid narratiivi ja tõelisuse vastu.

Teil on nii eriline ja äratuntav käekiri, et kliendid teavad juba büroosse tulles, mida nad tahavad ja mille nad saavad. Kas see on piirang või võimalus?

Arhitektuuri luues on raske selle eest põgeneda, sest tavaliselt sult seda just tahetaksegi – ka järgmisel korral. FAT läkski laiali, sest igaüks tahtis minna oma teed. Eks näis, kui erinevad me eraldi tehes oleme – ilmselt üldsegi mitte!

1 Oliver Wainwright, The end of FAT: architecture’s biggest pranksters call it quits – boyband style. – The Guardian, 2013, 17.12. Vt http://www.theguardian.com/artanddesign/architecture-design-blog/2013/dec/17/fat-architecture-break-up

2 Vt Living Architecture ehk tipparhitektide loodud puhkemajade projekti kohta lähemalt: http://www.living-architecture.co.uk/