Professor Bart Lootsma: arhitekt kaotab Euroopas oma positsiooni
Eesti Päevaleht, 26.03.2013
Triin Ojari
Hiljuti EKA-s väliskriitikuna nõu andnud professor Bart Lootsma kõneleb tänapäeva arhitektuuri võtmeteemadest.
Arhitektuurist saab rääkida mitmes võtmes: tegemist on kas kultuurinähtusega või pigem spetsiifilisse tehnikavaldkonda kuuluva teenusega. Sellega on otseselt seotud ka Eestis aktuaalseks muutunud arhitektuurihariduse teema: kas seda eriala peaks peale kunstiakadeemia õpetama ka tehnikaülikoolis? Kui palju mõjutab kõrgkooli suunitlus ühiskonna suhtumist?
Mõlemal suunal on pikk ajalugu, jaotus tehnika- ja kunstikõrgkooli vahel eksisteerib pea igal maal. Arhitektuur evib ühisosa mõlema poolega. Ka sellel erialal peavad inimesed aina rohkem spetsialiseerumisele mõtlema. Arhitektid ei tegele enam kaugeltki ainult hoonete loomise või linnade planeerimisega, vaid ka veebidisaini, tarkavaraarenduse, filmiefektide ja muuga. See, kus arhitektuur haridusmaastikul paikneb, sõltub kooli sisemisest poliitikast.
Arhitektuurikoolid mitte ainult ei õpeta, vaid tegelevad palju ka uurimistööga. Loomulikult on näiteks ehitustööstuselt palju hõlpsam saada toetust tehnoloogilistele uuringutele kui esteetiliste või kultuuriliste teemade jaoks. See tähendab, et tehnikaülikooli koosseisus olevas arhitektuurikoolis domineerivad tehnikateaduste professorid ja loomulikult tekitab see pingeid. Kunstikooli või üldülikooli osana on tehnikaainete õpe seevastu vaja väljast sisse tuua.
Mis siinsesse olukorda puutub, siis arvan, et kool peaks jääma sinna, kus ta on. Igal traditsioonil on oma põhjus ja siinsed magistritööd avaldasid eriti linnaehituslikust küljest mulle sügavat muljet.
Mainisite koolide vajadust spetsialiseeruda. Euroopas tundub arhitektuuriharidus olevat veel väga laiapõhjaline.
Bologna lepingu taustaks on idee inimeste mobiilsusest: nii õpilased kui ka õppejõud on pidevas liikumises, bakalaureuseõpe tehakse ühes kohas ja magistritase juba teadliku valikuna mujal.
Arhitektid, kes olid selle süsteemi vastu, said erandina viieaastase õppe, ent see muutis ka mobiilsuse raskemaks. Nii bakalaureuse- kui ka magistrikraad tehakse tavaliselt ühes koolis, sest koolide õppekavad on erinevad ja nende ühildamine on raske. See takistab ka arhitektidel spetsialiseerumissuundade väljatöötamist.
Olete öelnud, et hoolimata oma arvukusest kaotavad arhitektid Euroopas aina enam oma positsioone.
See on tõepoolest nii, sest Euroopa Liit võtab arhitekte teenusepakkujatena, kes peavad teistega turusituatsioonis võistlema. Loomulikult on see väga piiratud kujutlus arhitekti rollist. Arhitekt ei tööta ainult kliendi heaks, vaid ta vastutab tegelikult kogu ühiskonna ees, uued hooned määravad linnapildi näo ja arhitekt peab selles osas tihti tellijat ka õpetama.
Eriala positsiooni nõrgestab suhtumine, et arhitektuur on äri nagu iga teine. Samuti see, et spetsialiseerumise asemel usutakse endiselt oma tegevuse kõikehõlmavusse.
Holland oli 1990. aastatel kuulus oma kaasaegse arhitektuuri poolest ja riigi roll selle promomisel oli üsna suur. Mida te soovitaksite Eestis kaasaegse arhitektuuri tutvustamiseks ja eksportimiseks teha?
Hollandi 1990-ndate põlvkond oli tegelikult viimane omataoline. Selle esilekerkimine oli paljus tingitud sellest, et valitsus hakkas ehituse üle kontrolli kaotama ja mitmed toonased projektid olid tegelikult arhitektuuribüroode vastus valitsuse probleemile, mida ruumilise keskkonna kujundamiseks teha. Arhitektuuri roll polnud 1980-ndatel Hollandis kuigi tugev ja sinna kutsuti palju välisarhitekte. Nemad omakorda vajasid partneriteks kohalikke büroosid, meedias tehti uutest hoonetest palju juttu. Küsimus pole kunagi ainult promomises, vaid vastastikuses vahetuses.
Mis promotsiooni puutub, siis on regionaalsest rahvuslikust identiteedist palju tähtsamaks saanud reputatsiooniga inimeste olemasolu. Kunagi ei saa reklaamida ainult üht kultuuri. Ainus viis, kuidas omandada tundmatu Eesti arhitekti tutvustamiseks vajalik usaldusväärsus, on kirjutada enne mõnest maailmakuulsast arhitektist.
Ent kuidas tagada äriline edu, jõuda välistellimusteni?
Hollandi 1990-ndate arhitektuuri edu taga olid suured ehitusfirmad ja ettevõtted, kes vajasid rahvusvahelisel turul tegutsemiseks sööta, stiimulit. Kultuuri abiga saadi oma teenust müüa. Siin toimib ainult vastastikune koosmõju. Kõik rahvusvahelisel turul tegutsevad bürood täidavad tegelikult mingit turunišši, nad ongi sellele spetsialiseerunud.
Kas 1990-ndatel esile kerkinud suhtumine arhitektuuri kui olulisse kultuurinähtusse oli poliitiliselt angažeeritud?
Fenomeni üks põhjus oli kartus, et arhitektuur muutub poliitiliselt vähem oluliseks. Kuna riik loobus sotsiaalehituse rahastamisest, mis tavapäraselt oli olnud valitseva partei – sotsiaaldemokraatide – pärusmaa, siis kartsid nad oma mõjukuse vähenemist. Kultuurisfääri investeerimise abil loodeti veetluse, atraktiivsuse abil võim tagasi võita. See toimis nii kaua, kui võimule said parempoolsed populistid ning kogu kaasaja kultuuri, ka arhitektuuri rahastamine lõpetati.
Populistide jaoks sai moodne arhitektuur riikliku ehituse võrdkujuks. Parempoolne liberalism tähendas inimeste veenmist, et erakapitali abiga ehitades on sul vabadus teha mida tahes. Selle taustaks oli omakorda kinnisvaralaenude süsteemi toetus, varade pidev üles hindamine – ja majandusbuumi ratas oligi käima lükatud. Seda kõike müüdi meile suurema vabaduse ideedega. Selles kontekstis pääses maksvusele ka teistsugune arhitektuur – traditsioonilisem, populistlikum, mis muidugi eelkõige näis erinevana, olemata seda sisemiselt.
Eestis ongi linnaruumiga seotud avaliku sektori ülesanded ammu erasektorile delegeeritud. Kuidas selles olukorras tegutseda?
Raske on midagi soovitada, ühiskond peaks leidma uue viisi enda organiseerimiseks nii, et need teemad oleksid taas avalikkuse mureks. Arhitektina tegutsemine tähendab ärilist tegutsemist. Ausalt öeldes on ka kultuuriliste või kunstiliste väärtuste kilbile tõstmine tänasel päeval kommertstegu: sa valid teatava turuniši. Tõenäoliselt tähendab see sama niši olemasolu ka välismaal.
